Lumivalguke: kõige õudsem muinasjutt üldse ja alandlikkuse musternäide

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Sutropi töölaud kirjandusmuuseumis on paberipakkidest ja raamatuist lookas, kõik see on veel seotud Lumivalgukesega.
Urmas Sutropi töölaud kirjandusmuuseumis on paberipakkidest ja raamatuist lookas, kõik see on veel seotud Lumivalgukesega. Foto: Margus Ansu

«Paruness läks raevu nagu mõni moorlase eit, hambad irevil nagu emahundil, ja lõikas tüdrukul kohe juuksed maha, nüpeldas teda armutul moel, pani talle selga räbaldunud riided ning tagus tal pea muhke täis ning silmaalused siniseks, näo kattis ta vorpide ja vermetega ning peksis suu nii veriseks, et tüdruk nägi välja nagu oleks ta kogu aeg kirsikisselli söönud.» See on katkend Napoli muinasjutust «Köögitüdruk», mille Giambattista Basile on üles kirjutanud 1846. aastal. Keeleteadlane Urmas Sutrop ütleb, et «Köögitüdruk» on üks varane versioon Lumivalgukese loost. Paljud Lumivalgukese muinasjutud on aga kümme korda julmemad kui see Napoli lugu.

Keeleteadlane Urmas Sutrop on ühte raamatusse pannud poolteistsada maailma kõige ilusama naise ehk Lumivalgukese muinasjuttu. Ta on neid otsinud ja leidnud paljudelt rahvastelt, antiikajast tänapäevani välja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles