Vahur Kollom: kuidas peaminister Ratas tartlastele kammi selga lõi

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Peaminister Jüri Ratase valitsuse algatatud Tartu tselluloositehase rajamise eriplaneering ajas tartlased turri. Ratas lõi ülikoolilinlastele süüdimatult kammi selga, kuulamata ära kohalike seisukohti. Aga need on selged ja üheselt mõistetavad: Tartu linn ja seal elavad inimesed on selgelt oma elukeskkonna halvendamise vastu ega soovi tselluloositehast Tartu lähistele. 

Kõige ehedam näide sellest on Tartu volikogu 7. märtsi avaldus rafineerimistehase rajamise kohta ja kohalike elanike korraldatud Emajõe kett.

Puidurafineerimistehase rajamise probleemid ei ole seotud aga ainult Tartuga. Tehasel on suur mõju keskkonnale tervikuna. Eesti metsadel ja elukeskkonnal on oht sattuda suurtööstusliku tselluloositootmise surve alla. Vabaerakond on teinud valitsusele korduvalt ettepanekuid muuta praegust metsanduspoliitikat. Seni tulemusteta. Valitsus lihtsalt ei hooli.

Toetame keskkonnahoidlikke investeeringuid. Praegu puudub metsade tasakaaluka majandamise ühiskondlik kokkulepe. Jätkates metsaraiet senises tempos, on Eesti poole sajandi pärast kaetud raiesmike või võsaga. Valitsuse eriplaneeringu vastu on peale tartlaste veel suur osa ühiskonnast. See tähendab, et rahvas peab puidurafineerimistehast ohtlikuks kogu Eesti elukeskkonnale.

Avalikkuse surve on pannud nii puidurafineerimistehase rajajaid kui ka valitsust arvestama erinevaid võimalusi. Aga esmalt on vaja saavutada uue tehase asupaiga suhtes kohaliku kogukonna nõusolek ja seejärel teha põhjalikud keskkonnamõjude strateegilised hindamised.

Kui muudame tehase asukohta, ei muuda see olemuslikult mitte midagi ja tulevikus on oodata Tabivere miitingut.

Tartus toimunu on selge märk, et kui asju aetakse teerullimeetodil, siis on oodata kohaliku kogukonna suurt vastuseisu. Kui muudame tehase asukohta, ei muuda see olemuslikult mitte midagi ja tulevikus on oodata Tabivere miitingut. Kohalike kogukondade suur vastuseis eriplaneeringule viitab kitsaskohtadele nii asjaajamises kui ka seadustes.

Investeeringud on vajalikud, kuid on kaheldav, kas tööstusega seotud ja erahuvides algatatud planeeringutele peavad kehtima samasugused tingimused kui riigikaitse ja julgeoleku huvides planeeritavate rajatiste kohta, mille puhul saab kasutada riigi eriplaneeringut. Leian, et erahuvides planeeritavatel investeeringutel peab olema kohalikul omavalitsusel ja kogukondadel suurem kaasarääkimisõigus. Kaasamine ei täida praegu oma eesmärki. Kannatavad kõik, nii investeeringu tegija kui kohalik kogukond. 

Kindel on, et kohaliku omavalitsuse autonoomiaga peab riik arvestama ja suurt vastuseisu saab tulevikus vältida, kui tagatakse kohalikele omavalitsustele suuremad õigused eriplaneeringute menetlemisel.