Jüri Kõre: andkem lastele valimisõigus!

Jüri Kõre

FOTO: TPM

Selleks, et tähtsustada lapsi, tuua pisutki varjust valgusesse see lihtne tõsiasi, et lastega perede kätes on rahvuse ja riigi tulevik, andke isadele ja emadele valimistel õigus hääletada ka pere laste eest.

Olles küll tagasihoidliku kaaluga kohalik poliitiline jõud, ei jää meile märkamata suuremate vendade tegevus ligidal ja kaugel. Riigikogu on kimpus rahvastikupoliitika 2018.–2035. aasta põhialusteks nimetatava dokumendiga.

Kaks põhimomenti nimetatust. Esiteks on väidetavalt tegemist n-ö superstrateegiaga, dokumendiga, millele tulevikus allutatakse kogu riigi elukorraldus.

Teiseks toetutakse eranditult teaduslikele teadmistele, tõenditele, seaduspärasustele jms. Selline preambula tekitab muidugi suure aukartuse ja kaob igasugune julgus tähtsat teksti arvustada. Et äkki on midagi puudu. Näiteks Lõuna-Eesti inimesi praegu erutavad teemad: turvaline sünnitamine, puhas elukeskkond, elukorraldusega sobituv koolikorraldus või rahaliselt jõukohane lastehoid.

Paraku on nii, et isegi teadlased ei tee lapsi teadustöö reeglite järgi. Ja nii naljakas kui see pole, rändeotsuste langetamisel mängib teadmiste kõrval pea sama suurt rolli teadmatus, näiteks võimaliku uue elukohariigi miinustest.

Kui seada ritta kõrgema sündimusega Euroopa riigid (Iirimaa, Island, Rootsi, Suur-britannia, Prantsusmaa, jätame siin loetelu pooleli), siis mis on see ühine poliitika ja selle aluseks olevad seadused (teaduslikud, mitte juriidilised), mis nimetatutele teistega võrreldes rahvastikuprotsesside mõttes eelise annavad?

Seda ühist on konkreetse pingereana võimatu välja tuua (lastetoetus, -aed, koolikorraldus, maksud, tervishoiuteenused, eluase vms). Ühised on eelkõige väärtushinnangud, mis esimeses järjekorras peavad tähtsaks rahvust, keelt ja kultuuri, teises lähenduses peret ja lapsi, ja mis on loonud elukorralduse, mis võimaldab peredel enam-vähem mõistlikult oma asjadega hakkama saada.

Kui lugeda mõnd eestlaste individuaalseid väärtushinnanguid lahkavat uuringut, leiame pingerea esimeselt-teiselt kohalt töö ja perekonna. Mida enamat veel tahta! Kui mõnd laiemaid ühiskondlikke aspekte lahkavat uurimistööd, siis on tulemused pisut hajusamad.

MTÜ Sündimusuuring 2013. aasta küsitlusel vastas 71 protsenti küsitletutest, et nad on väitega «Eesti ühiskonda on lapsed oodatud» pigem nõus või täiesti nõus. Küsimusele «Kolmelapselisse perekonda suhtutakse hästi» andis samasuguse hinnangu ainult 28 protsenti. Paraku tagab ainult kahest suurem laste arv peres põlvkondade arvulise järjepidevuse.

Paraku tagab ainult kahest suurem laste arv peres põlvkondade arvulise järjepidevuse.

Pikast sissejuhatusest sisu juurde. Selleks, et tähtsustada lapsi, tuua pisutki varjust valgusesse see lihtne tõsiasi, et lastega perede kätes on rahvuse ja riigi tulevik, andke isadele ja emadele valimistel õigus hääletada ka pere laste eest. Teiste sõnadega, lisahääl(ed) sõltuvalt laste arvust!

Ettepanek ei ole üldsegi uus, üks selle kirglikumaid kaitsjaid on olnud meie kaaslinlane Tõnis Lukas. Seetõttu on üsna loomulik küsida, miks idee esitajad on oma lapsukese sootuks unustanud. Eks teemakäsitlus oli nii konkurentide kui ka kõrvalt kiibitsejate poolt pigem tõrjuv, seda nii kriitikana ettepaneku põhimõttelisele vildakusele kui ka teostamise keerukusele.

Aeg on edasi läinud. 16–17-aastaste valimisõigusse suhtus üks osa laste lisahääle tõrjujatest samuti ettevaatlikult. Kuna mulluste kohalike valimiste järel pole tehtud uuendusele kõvahäälset kriitikat kuulda, siis ilmselt ollakse tulemusega rahul.

Arvamusega, et lisahääl ei suurenda valimisaktiivsust ega muuda valimistulemust, ei saa kuidagi nõustada. Piisab ühe, pisut kurvapoolse tõsiasja nimetamisest: et «emadel on lapsi rohkem kui isadel» (77 757 lastega üksikema ja 7871 üksikisa oli Eestis 2011. aasta rahvaloenduse põhjal).

Head poliitikud. Andkem lapsevanematele võimalus tõestada, et nad hoolivad Eesti tulevikust. Andkem neile lisahääl(ed) valimistel.

Loe ka neid

Tagasi üles