Leelo Tungal vaatas «Seltsimees last» vist kümnendat korda, ja ikka läksid tal silmad märjaks

Laupäeva õhtul Tartu Elektriteatris veelkord ekraanile jõudnud Moonika Siimetsa film «Seltsimees laps» lõppes enam kui tund aega kestnud kohtumisega seltsimees lapse enda ehk kirjaniku Leelo Tunglaga.

Vestlust juhtis Jüri Aarma, küsida said ka pealtvaatajad.

Leelo Tungal nägi filmi juba kas üheksandat või kümnendat korda. Ikka on seal stseene, mis senimaani ta silma märjaks teevad.

Nagu  vanaisa sünnipäevalauas üks laulmine «Lenda, lenda lepalind…», ja see koht, kus ta isa teada saab, et emale on määratud kodumaa reetmise eest vangistust 25 pluss viis aastat Nõukogude Liidu kaugemates piirkondades.

Raske päriselt mõista

«Sellest ei ole tänapäeva noortel ilmselt võimalik aru saada, et kuidas see nii võib olla, et selline karistus mõistetatakse inimesele selle eest, et ta on 1930. aastatel Eesti koolis töötades lastele õpetanud Eesti hümni,» kommenteeris Leelo Tungal ise. «Ka osutus õõnestustegevuseks see, et mu ema oli Saksa okupatsiooni ajal lastele õpetanud saksa heliloojate laule, ja kui siis täpsemalt uurima hakati, olid neiks heliloojateks Mozart ja Beethoven, ja näiteks Beethoveni laul koopaoravast.

Ja kui ohtlik oli sini-must-valge kombinatsioon, ja ta isa spordivõistlustel saadud medalite sini-must-valged paelad!

Leelo Tungal ja Jüri Aarma Tartu Elektriteatris. Foto: Liisi Reitalu

Ja üks koht on filmis veel, mida Leelo Tungal kuivade silmadega vaadata ei suuda. See on episood kooli staadionilt, mil tema kehalise kasvatuse õpetajast isa, Felix Tungal näitab poistele ette, missugune peab olema jooksutehnika. Ja alustab jooksu, näitab, mida tegelikult tähendab see - käed käima, jalad käima -, ja muudkui jookseb ja jookseb, suutmata peatuda, otsekui põgenedes minevikku, nooruse aega, mil ta sportlasena unistas lüüa Soome pikamaajooksjat Paavo Nurmit. Isa ei märganud ega kuulnud isegi seda, kuidas Leelo teda hüüab, ja see oli lapsele väga valus tajuda, et tema isa, kellele ta oli kallis tütreke, ei kuule ega näe teda, ja muudkui jookseb.

Leelo Tungal leidis veel, et Stalin oli ju tark. Aastatel 1950 kuni 1952 vallandati poliitilistel põhjustel 600 eesti õpetajat, neist 150 arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse, sest oli väga oluline õpetajad ära hirmutada. Et need, kes siis koolidesse tööle jäid, õpetaksid lapsi õigetel ideoloogilistel alustel.

Filmijärgsel kohtumisel tõdeti sedagi, et film on ju õnneliku lõpuga, sest Leelo Tungla ema, Helmes Tungal, pääses Stalini surma järel koju tagasi, olles vangis olnud neli ja pool aastat.

Paljudes peredes seda õnne ei olnud, ja kõik Siberisse saadetud ei tulnud kaugeltki mitte koju tagasi.

Nii nagu filmis, nii ka päriselus oli tehtud ta isale ettepanek oma poliitvangist naisest lahutada. See oli tolle aja reeglite kohaselt lihtne, selleks ei pidanud teise poole nõusolekut küsima, ja mõnikord ei teatatudki vangisolijale sellest lahutusest. Ja vaid neil tingimustel oleks Leelo Tungla isast saanud kooli direktor, filmis küll õppealajuhataja. Niisugusest kaubast ei tulnud midagi välja ei filmis ega päriselus.

Suhted päriselus

Pealtvaataja küsis, milliseks kujunesid ema ja tütre suhted päriselus siis, kui ema oli pere juurde naasnud.

«Minu elu läks siis raskemaks,» meenutas Leelo Tungal. «Isa oli mul ju spordi-, pilli-, kunsti- ja jahimees. Isaga koos käisin ma külapidudel ja võisin magama minna, millal tahes. Aga kui mu õpetajast ema tuli, ja kui ta mu käekirja nägi… Oh! Ja kõik see kätepesemise nõudmine ja et ühtegi tindiplekki ei tohtinud kuskil olla. Ma vahepeal mõtlesin juba, et äkki on mu ema Ameerika diversant, kuidas ta muidu nii karm on.»

Samas usub Leelo Tungal, et just tänu oma emale sai tast kirjanik.

«Ma kirjutasin luuletusi juba väikesest peast. Aga kui ema tagasi tuli, siis käskis ta mul need kirja panna, ja nii, et ühtegi sõna soditud ei oleks… Ja nii ma pidin neid muudkui ümber kirjutama.»

Ka õnnestus emal pärast vangistust uuesti õpetaja ameti peale saada, mis oli väga haruldane, aga see oli Leelo Tungla sõnul peamiselt tänu Keila rajooni haridusosakonna juhatajale Lembit Siimastele, kes võttis ta «ausõna peale» tööle.

Omaette lood on ka koera Sirkaga ja ta isa võrriga. Tegelikus elus oli neil peres Eesti hagijas, üks esimesi selle tõu esindajaid Eestis üldse, kuna ta isa, Felix Tungal oli jahimees. Aga filmimise ajaks ei leitud ühtegi sellist hagijat, kes oleks nõus olnud nende kodu pidevalt piiranud NKVD-last, seltsimees Varikut ehk Juhan Ulfsakit hammustama. Nii mängib filmis Sirkat musta-valgekirju koer nimega Bolt.

Ka Leelo Tungla isa võrr, mis oli tollal suur uhkuse asi, mille puhul Leelo Tungal teadis, et see pidi kindlasti olema Harley Davidson, on vimkaga lugu. Nimelt oli ta isa oma sõiduriista kogu aeg niiviisi hellitades nimetanud, et see ratas on tema Harley Davidson, ja alles aastakümneid hiljem sai Leelo Tungal teada, et tegelikult oli see hoopis üks lihtne Triumph.

Jüri Aarma ja Leelo Tungal. Foto: Liisi Reitalu

Jüri Aarma imestas, et kui Eesti filmograafia silme eest kiiruga läbi lasta, siis kunstilist filmi kellegist parasjagu elavast inimesest ei olegi ju loodud, «Seltsimees laps» on esimene niisugune, ning Leelo Tungal arvas, et kuigi ta ei ole selle peale mõelnud, siis see võib nii olla küll.

Ka filmi aluseks olnud raamatuid «Seltsimees laps ja saepuru» ning «Samet ja saepuru» kirjutama asudes oli Leelo Tunglal algul mitu varianti, millest ükski ei hakanud «jooksma». Ta püüdis jutustada lugu tema-vormis ja pani peategelasele nimeks kord Elo, kord Tuuli. Aga alles siis, kui ta hakkas kirjutama iseendast ja Leelost, ja täiesti ausalt, alles siis hakkas lugu end kerima ja avanema.

Leelo Tungal rääkis veel sellest, et tema juurde on tulnud viimasel ajal paljud inimesed, kes räägivad oma lugusid ning et talle tundub, et paljudel on jäänud valu kuhugi sisse ning et tegelikult tuleks kõik need lood kirja panna.

Filmivaatamine Tartu Elektriteatris lõppes mitme eravestlusega ja hulga inimeste sooviga Leelo Tunglalt ka autogramm saada.