Kiirendusvõistlus ei ole koht rullnokkadele

Ketlin Semidotski kiirendusvõistluseks ette valmistumas. Foto: Margus Ansu

• Vastuseid küsimusele, miks autode kiirendussport inimesi paelub.

Üks tänase autode kiirendusvõistluse võistleja on Ketlin Semidotski, kes müüb iga päev ühes Tartu poes kangaid. Esimest korda elus sattus ta niisugustele võistlustele 2004. aastal pealtvaatajana. Seejärel sai temast võistluste abistaja, siis korraldaja ning nüüd on ta kuus aastat harrastanud autode kiirendussporti juba ise.

Täna Tartu lähedal Räpina maanteel asetleidvatel võistlustel on Ketlin Semidotski kohal oma Opel Vectraga ning see on tal hooaja teine võistlus.

Ta eelmine auto oli Subaru Impreza, millega ta on 2016. aastal olnud Street A klassis Eesti parim. Tema 400 meetri läbimise aeg 12.8 sekundit.

Autode hingeelu on naisel selge, võistlusauto on ta oma jõududega valmis ehitanud, muidugi on olemas mehhaanik.

Kõige ärevamad hetked võistlustel on alati stardi-eelsed sekundid.

«Ma ei mõtle midagi, jälgin ainult stardipuud, kogu välismaailm kaob ära,» kirjeldab ta. «Ma ei kuule kommentaatoreid, ma ei näe inimesi.»

Mis teistesse võistlejatesse puutub, siis ütleb Ketlin Semidotski, et see on väga sõbralik pere, ükski mees ei vaata ta peale ülevalt alla, et ah – pikad ripsmed ja valge pats.

«Ma olen ennast juba tõestanud,» märkis ta. «Kõik tulevad appi, kui abi vajad. Keegi ei käi ega susi.»

Võistlused 40-aastase Ladaga

Valgamaalt kiirendusvõistlustele tulnud Tarvo Järv on kohal erksinise autoga, mille kere on pärit 1975. aasta Ladalt. Vanusest hoolimata näeb auto välja kui tuttuus, on ühegi kriimuta ja kiiskab pimestavalt päikese käes. Sel Ladal on kapoti alla 482 hobujõuga Mitsubishi mootor.

Karl Mattias Järv ja ta vanemad: Marge ja Tarvo Järv. Tarvo Järv võistleb just selle Ladaga. Foto: Margus Ansu

«See on mu oma kätetöö, kaks aastat olen nokitsenud,» märkis Tarvo Järv muuseas.

Võistelnud on ta erinevate autodega juba kümmekond aastat, eelmisel aastal oli Super Street klassis oma tulemusega kolmas.

Põhitöö on mehel firmas, mis pakub autoremonditööd.

Lada üle on ta uhke aga veel seetõttu, et kui ta selle algselt ehk 2003. aastal korda tegi, sõitis ta läbi paljud Ladade kokkutulekud terves Euroopas – niisiis on masin talle emotsionaalselt samuti hinnaline.

Kiirendusvõidusõit on mehel viimase kümnendi üks hobisid. Ta ütleb, et see on riskivaba sport, mille eripära on, et pead olema väga lühikesel distantsil äärmiselt kontsentreeritud.

Tarvo Järve võistluspäevale elasid kaasa ta naine Marge Järv, kes on ka ise sama alaga tegelnud ning 8-aastane poeg Karl Mattias, kes ütles, et tema hakkab samuti niimoodi sõitma.

Tartlane Marko Prii, kellega õnnestus mõni sõna rääkida vahetult enne esimest eelsõitu, ütles, et temal on see päris esimene võistlus, ta lihtsalt proovib autot ja iseennast. Varem on ta tegelnud autode ringrajasõiduga ning ta ametki puudutab autosid.

Kohtuniku mure

Kiirendusvõistluste peakohtunik Kristjan Veedler ei ole ise kunagi võistlenud. Aastaid tagasi alustas ta kommentaatorina, siis läks tööle rajameeskonda ning nüüd on kohtunik EDRAs ehk Estonian Drag Racing Association´is, mis teeb koostööd ka Soome samasuguse organisatsiooniga.

Peakohtunik Kristjan Veedler esiplaanil enne starti võistlejatega koosolekut pidamas. Foto: Margus Ansu

Eesti kiirenduse arengut pidurdab peakohtuniku Kristjan Veedleri meelest see, et järjest vähemaks jääb Eestis neid kohti, kus võistlusi turvaliselt pidada.

«Vanad nõukogudeaegsed lennuväljad lagunevad masinliku kiirusega. Võistluste korraldajad lapivad ja parandavad neid auke ja lohke iga aasta,» kirjeldas ta. «Aga erinevad äriühingud ja ka kohalikud omavalitsused on leidnud nendele platsidele mingi tulusama väljundi, millega sport on sealt eemale tõrjutud. Oleme teinud plaane ka spetsiaalraja ehituseks Eestisse, aga need plaanid on põrkunud kas kohaliku omavalitsuse, elanikkonna või muude asjaolude vastu.»

Kristjan Veedler arvab, et olulisel määral on selles süüdi see, et autode kiirendusvõistlused on tänu avalikule arvamusele ja meedia teadmatusele külge saanud rullnokaspordi maine.

«Sellist suhtumist kohtame paraku isegi ametlikus asjaajamises, kui inimesed kuuldes sõna kiirendussport, veavad automaatselt võrdusmärgi selle sõna ja liiklushuligaansuse vahele,» rääkis ta. «Tõepoolest, liikluses on igasuguseid inimesi, kuid tuleb vahet teha, et kahe noore mehe spontaanselt tekkinud mõõduvõtt või suvaline autohuviliste kogunemine kuskil parklas, ei ole kiirendusvõistlus. Prohvipoksil ja baarikaklusel tehakse ju hästi vahet, miks see ei võiks kiirendusspordiga sama olla?»

Ta ütles, et nende organisatsioon on tegelikult loonud võimaluse just ka tänaval oma autot proovima kippuvatele kodanikele tulla ja ametlikul kiirendusel turvaliselt iseenda ja auto võimed teada saada. Selleks on loodud vabaklass RWYB (Run What Ya Brung), kus ei ole võistlusarvestust.

«Hea meel on aga selle üle, et seda klassi on järjest rohkem hakatud üles leidma,» ütles peakohtunik Kristjan Veedler lõpuks. «Ja paari aasta tagusest madalseisust oleme üle saanud ja ma usun, et asjad lähevad aina paremaks.»