Ilmar Raag: mõistmise tähtsusest

Ilmar Raag

FOTO: Madis Sinivee

Mõistmine eeldab valmisolekut oma senistest ettekujutustest välja astuda. Kui tõde mahub ühte lihtlausesse, siis on ta ilmselt vale.

Prantsuse uue laine üks juhtivaid režissööre François Truffaut vestles 1962. aastal Hollywoodis Alfred Hitchcockiga. Kohtumine oli omamoodi tähendusrikas, sest ühel pool istus endine vihane filmikriitik, kes oli elegantselt põrmustanud prantsuse «kvaliteetkino» ja teisel pool inglane, kelle filmid olid osa Hollywoodi «kvaliteetsest» toodangust. Ometi oli tunda prantslase selget austust põnevusfilmide meistri vastu, ja see näitas, et intellektuaalse Euroopa kino suhe Hollywoodi ei ole sugugi ühetähenduslikult halvustav.

Sellest kohtumisest sündinud intervjuude sari on mitmes mõttes õpetlik, aga mulle jäi kõige enam meelde mõte, et sümpaatiat filmis ei saa luua väliste atribuutidega. Et kui võtta väga hea välimusega mees või naine, panna ta hästi riidesse ja panna ta jalutama päikese alla, ei muutu see tegelane automaatselt vaatajale meeldivaks. Meeldimise eelduseks on mõistmine. Ja seda eelkõige emotsionaalsel tasandil.

Psühhoanalüütikud, kes meelsasti uurivad Hitchcocki filme, räägivad samuti protsessist, mille käigus vaataja püüab alati automaatselt samastada ennast filmi tegelastega. See, millest aru ei saada, muutub hirmutavaks. Mõelge oma hirmsaimatele filmidele, mida olete näinud. Pea kõiki neid iseloomustab see, et kurja tegelast on empaatiliselt raske mõista.

Üsna tüüpiline on ju stseen, kus kurikael peab monoloogi kinniseotud heale tegelasele, mille käigus ta seletab oma tegusid. Tema jutt on meile üldjuhul loogiliselt arusaadav, aga emotsionaalselt ei suudaks me ikka tema nahka pugeda, sest film ei ole ka grammi võrra panustanud, et me tema inimlikku poolt mõistaksime.

Lingvistikas on aga mindud veelgi kaugemale. Ma ei mäleta autorit, kuid tema väide kõlas nii, et kuna lause tähendus sõltub selle kasutamise kontekstist, suudab inimene oma vestluskaaslast mõista ainult siis, kui ta suudab ennast samastada tema tahtega. Umbes et: «Ka mina võiksin samas olukorras tahta midagi sellist.» Kui inimene ei taju vestluskaaslase tahet, siis tõlgendab ta ka tema lauseid vildakalt.

Ideaalis peaks arusaamine ja sellele järgnev (eetiline) hinnang olema kaks erinevat kategooriat, ehkki praktikas nad sulavad tõepoolest kahetsusväärselt tihti kokku.

Viime selle teema nüüd loomingu juurest reaalsesse maailma ja näeme, et sama fenomen iseloomustab konflikte kõige erinevamatel tasanditel. Kõige elementaarsemal tasandil võib ehk kuulda kriisis abielupaaride väidet: «Ma ei saa tast lihtsalt aru enam.» Oluline on siinkohal aga inimmõistuse eripära, et mittemõistmisega ei lepita, vaid selle asemel omistatakse teisele poolele igal juhul mingi tahe, mida suudetakse mõista. Kergus, millega me seda teeme, on imetlust väärt ja teise poole eneseteadvusega ei pruugi sel olla mingit seost.

Toon siinkohal banaalse näite. Ajal, mil mina töötasin ETVs, lahkus sealt töölt kümmekond vägagi tuntud inimest, aga vist mitte kordagi ei kajastatud ajakirjanduses tegelikke põhjuseid. Selle asemel pakuti kollastel lehekülgedel värvikaid väljamõeldud lugusid.

Miks? Sest hea organisatsioon üldiselt ei rutta oma endist töötajat sopaga üle valama. Läbipõlemisest ei ole viisakas avalikult rääkida ja haigustest ei tohigi rääkida jne. Kummatigi oli tulemuseks formaalne pressiteade, mis kellegi uudishimu ei rahuldanud. Kuna aga uudishimu tühja kohta ei salli, siis tuli mõistmise asemel tegemist teha fantaasiaküllaste kuulujuttudega, mis kõik lähtusid eeldusest, et kusagil on mingi intriig ja konflikt. Ja pärast seda, kui väljamõeldud intriigid olid sõnaks saanud, tekkisid konflikt ja pisarad ka päriselt. Minule oli see õppetunniks, et mõistmine eeldab valmisolekut oma senistest ettekujutustest välja astuda.

Ja nii selgub, et esialgu heast tahtest kokkulepitud vaikimine tekitas konflikti seal, kus seda varem ei olnudki. Sarnane tunne valdab mind teinekord, kui kuulan nädalavahetusel vestlussaateid «Keskpäevatund», «Olukorrast riigis» või Tallinna TVst mõnd vestlussaadet. Mida selgemalt on saatejuht määratlenud oma tõekspidamised, seda enam võib uskuda, et vastane leitakse igal juhul. Siseinfo puudumise korral konstrueeritakse endale mugavusvastane, kelle loogikat on efektselt võimalik purustada. Siis järsku ei olegi vahet, kas seda tehakse elegantsemalt Ahto Lobjaka moel või robustsemalt Heimar Lengi või Mart Helme moel. Igal juhul jääb järele hüpotees, et inimeste instinktiivne refleks on võitlus ja mitte mõista püüdmine. Lisaks, et kui te kedagi väga vihkate, siis ei saa te sellest inimesest aru.

Sama skeem toimib mingil moel ka eesti ja vene inforuumi vahel, kus kõige vihasemad äärmuslased omistavad teisele poolele seisukohti, milles teine pool ennast ära ei tunne. Enamik eestlasi ei saa aru natsismisüüdistusest, täpselt niisamuti nagu enamik venelasi ei saa aru okupatsioonisüüdistusest. Tarkovski filmis «Ivani lapsepõlv» ei suuda orvuks jäänud Vanja uskuda, et sakslaste hulgas võis olla poeete või heliloojaid. Vaenlane ei ole kunagi mõistetud, sest väga raske on võidelda inimesega, kelle muredest ja hirmudest sa aru saad.

Hiljuti Kiievis käies kohtusin ajakirjanikega, keda vaevas sisemine dilemma. Ühest küljest tahtsid nad olla Ukraina patrioodid, kes kogu aeg mõistavad separatiste hukka, aga teisest küljest nõuab professionaalne eetika, et nad püüaksid teada anda ka objektiivselt, mis toimub okupeeritud aladel. Kummatigi on need ajakirjanikud langenud rahvuslaste kriitika alla, kui nad on andnud sõna teise poole inimestele. Siin näeme jälle mehhanismi, mille järgi konflikt tähendab dialoogi ja mõistmise vältimist, sest sel hetkel, kui sa saad teisest poolest ka tegelikult aru, tekib eeldus mingite ühiste huvide leidmiseks.

Oluline on siinkohal aga inimmõistuse eripära, et mittemõistmisega ei lepita, vaid selle asemel omistatakse teisele poolele igal juhul mingi tahe, mida suudetakse mõista.

Siin jõuame mõistmise eetika juurde, sest mõistmine paneb meid inimesena kõvasti proovile. Tuleme tagasi Hitchcocki juurde, kes teadlikult mängis vaataja valmisolekuga iseseisvalt eetilisi hinnanguid anda. Mõne kriitiku poolt ajaloo esimeseks psühhoanalüütiliseks filmiks kutsutud filmis «Psycho» näidatakse meile kõigepealt verist tapatööd ja seejärel tegeleb kogu ülejäänud film mõrvari, Norman Bates’i vaimse maailma selgitamisega, nii et kui jõutakse filmi lõppu, võib vaataja sellele võimuka ema manipuleeritud mehele isegi kaasa tunda. Vaatajana oleme tagasi Dostojevki «Kuritöö ja karistuse» maailmas, kus lugeja tahtmatult elab kaasa vaesele jätisele Raskolnikovile.

Teiste sõnadega, kui meile seletatakse mingi inimese üldinimlikke soove ja unistusi, siis võime ka kõige hirmsamatele kaabakatele hakata kaasa elama. Meenutagem siinkohal, kuidas Ameerika filmiklassikaks on teos, kus elatakse kaasa maffiabossi raskele elule. Ma räägin muidugi «Ristiisast». Vene kultuuriruumis on samasugusel moel kultuseks arendatud platnoikultuur, mille lipul on empaatiliselt lunastav laulik Vladimir Võssotski või kultuslik telesari «Brigada».

Kas see tähendab, et mõistmine võib olla halb? Muidugi mitte. Mulle avaldas sügavat muljet, kui üks USA Army War College’is õppinud eestlane jutustas, kuidas neil oli olnud lausa kursus, kuidas luure ei tohi otsustajaid mõjutada, vaid peab eelkõige panustama olukorra mõistmisele. Ideaalis peaks arusaamine ja sellele järgnev (eetiline) hinnang olema kaks erinevat kategooriat, ehkki praktikas nad sulavad tõepoolest kahetsusväärselt tihti kokku. Empaatiline mõistmine ei vabasta meid eetilise hinnangu vastutusest.

Ja muidugi ei ole mõistmine mingi võluvits. Alati jäävad alles ületamatud vastuolud, nagu see, kui on kaheksa inimest, aga päästepaadis kuus kohta. Nad võivad küll suurepäraselt üksteist mõista, aga kaks inimest on ikkagi üleliigsed, et ülejäänud kuus inimest võiksid elada. Selles olukorras võivad küll kõik inimesed üksteist suurepäraselt mõista, aga see ei lahenda nende ellujäämise dilemmat.

See öeldud, pean ma tunnistama, et ma ei ole oma elus nii drastilist konflikti näinud. Küll aga näen ma iga päev neid teisi suuri ja väikseid tülisid, mille taga on mõistmise puudumine. Ja siitsamast sünnib minu jaoks ka kunsti ja teaduse eetiline ülesanne – maandada mõistmise kaudu konflikte ja saades aru, et tõde on sel juhul alati vastuoluline. Kui tõde mahub ühte lihtlausesse, siis on ta ilmselt vale.

Tartu ülikooli senine vabade kunstide professor Peeter Laurits annab oma ametikoha pidulikult üle režissöörile, stsenaristile ja filmi-kriitikule Ilmar Raagile täna kell 18 vana anatoomikumi ringauditooriumis Lossi 38.

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Loe ka neid

Tagasi üles