Peeter Olesk: Kellamehed kellassepaks

Peeter Olesk

FOTO: Margus Ansu

Eesti riigi kapitaalremondi ettepaneku teinud suurettevõtjatel on ühes kahtlemata õigus: avaliku sektori ja ettevõtlussektori suhe on paigast ära viimase kahjuks. Aga kuidas selle tõdemusega siis edasi toimida?

Lugenud mitmekümne suurettevõtja, pangamehe, ärimehe, dividendisti, haridusadministraatori ja paari juristi ühist arvamust selle kohta, et Eesti riik vajab kapitaalremonti, tekkis mul küsimus, kellelt see remont hangitakse. Näiteks ametnike arvu vahendamist ja bürokraatia piiramist ei saa tellida kehtiva põhiseaduse alusel, vaid seda saab teha üksnes põhiseadust muutes, sest praegune põhiseadus ei sätesta ametnike arvu ülemmäära või seda, et põhiseadus välistaks ühe ametniku võimu kogu tema tööalase info üle.

Disproportsioone ja omavoli neis asjus ei saa korraldada täitevvõimu aktidega, sest tegemist on otsustamise ringkäendusega, millest pole selge, kellele on miskisuguse nõukoja seisukoht siduv, kellele see üldse esitatakse ja mis paberipakk see selline on – käsk, soovitus või eksperdihinnang. Kas seda saab protestida ning kui, siis kus. Kui ei, siis kelle päralt on viimane sõna või on viimane sõna ühtlasi otsus.

Ennevanasti oli lihtne. Kellamees lõi kella ja aitas kalmusid korrastada. Kellamees ei olnud kellassepp, selleks oli kas lukksepp, kullassepp või mehaanik, pommidega kella korrastas aga kas toapoiss või toatüdruk.

Nüüd tahavad suurettevõtjad ühes ja samas etenduses täita kõiki rolle korraga. Pisut on see nagu Figaro «Sevilla habemeajajas». Vahe seisneb selles, et Figaro vähemalt teadis, mida tal Andaluusia pealinnas tuleb teha, meie suurettevõtjatel ei ole aga päris selge, et isegi täisautomaattööpingi puhul on vaja mitut seadistajat.

Ühes on neil kahtlemata õigus: avaliku sektori ja ettevõtlussektori suhe on paigast ära viimase kahjuks. Seda suhet saab korrigeerida mitmel viisil, kuid suhteid, mis on paigast ära, on vähemasti n + 1 või üldiselt n + n. Oli lihtsameelsus kujutleda, et varustame iga kontorilaua vähemalt ühe lauaarvutiga ja vähendame seeläbi kontoritöötajate arvu n – 2 võrra. Või et suurendame ettevõtjate hulka n + 3 koos piiranguga ametnike arvule n – 5.

Ametnik tõepoolest ei tooda ja megakaubamajades toodab ainult toiduosakonna poolfabrikaatide sektor. Toodab stabiilse ekspordiväljundiga ettevõte – seadet, aparaati, patenteeritud skeemi, toitu, toiduainet, spetsialiseeritud remonditöid, lisaväärtusega/-väärtuseta toormaterjali, põlevkivi ja selle saaduseid. Eestis võiks eksperdiväljundiks olla ettevõte, mis esmalt suudab Eesti rannikumerest ekstraheerida vees lahustunud fosforiiti ja müüa edasi kas vastavat tehnoloogiat või fosforiiti ennast. Ei üks ega teine ole võimalik, kui puuduvad mitmepoolsed lepingud riikide, aga ka rahvusvaheliste korporatsioonide vahel. Kus te, lugupeetud suurettevõtjad, varem olite, siis, kui ühendkoor üürgas «Riik on halb peremees!»? Seletage ära, mismoodi saab halvast peremehest hea kiiremini, kui jagati laiali Tallinna ekskavaatoritehas!

Mis on avaliku sektori väljundiks suhtlemi­­sel muu maailmaga?

Kas näiteks rahvaküsitlus on se­­da? Minu meelest ei saa demokraatlikus riigis õigust küsitleda ja kohustust vastata delegeerida. Küsimus on järgmine: mille arvel peetakse üleval avaliku sektori haldusaparaati olukorras, kus eksporttoodangu osakaal on «lihtsalt» väike.

Kapitalismi praegusel arenguastmel on neli suurt eesmärki. 1) avaliku sektori ja halduskulude allaviimine, 2) üleminek põhjapoolkeral agraar-ühiskonnast industriaalsesse, 3) vanade põllumajandusriikide ajalooliste huvide kaitse, 4) kutsehariduse eelistamine akadeemilisele teadusharidusele. Välja arvatud esimene ja neljas punkt, ei küsita rahvalt neis asjus muud kui vaikimist. Esimene läheb sakstele korda niivõrd, kuivõrd avaliku sektori radikaalne kärpimine ei pruugi tuua kaasa allesjäänute töötasu radikaalset palgatõusu, küll aga võib see põhjustada suurenevat ümberõpet. Näiteks kaotad ära sekretäri, kes vajab paberihunti, ent kui sa ise ei jaksa aretada kenast sekretärist hundiplikat, siis vajad sa siiski paberihuntide hooldajat.

Neljas punkt on oluline seepoolest, et kutses atesteeritud tööjõud on üldiselt mobiilsem ka kutse omandamisel.

Nüüd tahavad suurettevõtjad ühes ja samas etenduses täita kõiki rolle korraga. Pisut on see nagu Figaro «Sevilla habemeajajas».

Nüüd – kelle poolt suurettevõtja õigupoolest seisab? Kui tulevase kinnisvarahaldaja poolt, kas siis tõesti on vaja erilist märgukirja selle kohta, et taastataks niisuguste stipendiumide süsteem, mis sisaldab sundsuunamist? Stipendiumi, mitte grandi mõttes, vaid kui sihtrahastust ettevõttele vajaliku oskustöötaja erikoolituse mõttes. Erikoolitust vajavad näiteks kõrgemat järku keevitajad, keda õpetatakse kursuste kaupa. Erikoolitust vajab ka arvprogrammeerimispingil töötav treial. Kui aga suurettevõtja seisab tööandjate poolel, siis on ta ametiühingu vastane, ja mitte ilma põhjuseta: tööandja eelistab võlaõigusseadust, sest selles on tema partneriks konkreetne isik.

Ei ole suurettevõtjate võimuses viia populism allapoole. Tahtes populismi piirata, peab mistahes algatusrühm olema poliitiline, näiteks sõdima totra lubadusega tagada Eesti Vabariigis 100-protsendiline tööhõive. See on saksa natsionaaldemokraatide printsiip, mida meil kordas keskerakondlane Kadri Simson. Suurettevõtja tahab aktiivset eksporti toetavat riiki. Järsku on riik hea! Mitte Hamleti riik, kus miski on mäda, vaid riik, kus Richard III meelest «Me tusameele talv on saanud Yorki kuulsusrikkaks suveks».

Hamletile vastas Shake­­s-peare oma 66. sonetiga. Richard III-le ei vastanud keegi.

Püüdes olla vastav keegi, arvaksin omalt poolt, et suurettevõtjad tahavad aktiivse ekspordi huvides vabamaid käsi, ent küsiksin vastu: kas teil on ainult heategevus või on teil ka õpilasi? Teil võib olla ka rindejoone õgvendus riigi piires. Sel juhul on vaja leida lahendus kahele küsimusele: kas riigieelarvet piirab seadusandlik võim või meie rahvusvahelised kohustused ja milles seisneb asutuste ja omavalitsusüksuste finantsautonoomia?

Korruptsioon näiteks ei piira midagi, korruptsioon aitab seal, kus nn demokraatia kinnitab, et meie ei saa midagi teha. Korruptsioon kasvabki viljatul demokraatial.

Saadagu ükskord ometi aru, et erastajat huvitab kasum, mitte sovhoos. Aga et erastatav on vahel kasulik, kord jälle kahjulik, see on isehakanud hulluarsti lähenemine skisofreenikule. Kellamees kellassepaks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles