Ilmar Pihlak: kaalugem tselluloositehast hoopis Kundasse

Ilmar Pihlak Foto: Margus Ansu

Eesti teaduste akadeemia artiklikogumikus «Eesti puidukeemia perspektiivid» kirjutab Tartu ülikooli ökoloogiaprofessor Ülo Mander puidukeemiatehase keskkonnamõjudest selle rajamisel Emajõe ja Peipsi vesikonda. Muu hulgas kirjutab sellest, et tselloloositehasetagi on Emajõe ja Peipsi järve ökoloogiline seisund halb.

Veemajanduses on peamise survetegurina esile tõstetud just punktkoormus, millest märkimisväärse osa moodustavad Tartu linn ja väikeasulad, kus olme- ja tööstusliku reovee puhastusseadmete töö pole piisav.

Tartu puhastussüsteemi siseneb päevas üle 37 000 kuupmeetrit reovett. Selle puhastamiseks on rajatud võimas puhastusseadmete kompleks, mis laiub enam kui kümnel hektaril. Pärast puhastamist läheb heitvesi Tartust allavoolu Emajõe aasta keskmise koormuse vooluhulgaga 0,29 kuupmeetrit sekundis. Reoveepuhastit läbib keskmiselt 3,2 tonni fosforit aastas. See läheb Emajõkke ja sealt edasi Peipsi järve.

Emajõest jõuab Peipsi järve kokku üle saja tonni inimtekkelist fosforit ning üle 7000 tonni lämmastikku aastas.

Planeeritava tselluloositehase kasutatavast veest 90 protsenti läheks pärast puhastamist tagasi Emajõkke. See on üle kahe ja poole korra suurem kogus, kui Tartu reoveepuhastil on võimalik vett soolast puhastada. 

2015. aasta seire näitas, et Emajõe suudmes on Peipsi üldfosfori kontsentratsioonilt kesise ning üldlämmastiku poolest väga halva kvaliteedi klassis. Mis juhtub, kui Venemaa esitab Euroopa Liidu keskkonnakaitsekomisjonile pretensiooni Peipsi kalavarude hävimise kohta alles siis, kui on ära kulutatud märkimisväärsed summad uurimistööks, planeerimiseks ja projekteerimiseks?

Kunda poolt räägivad vallavanema nõusolek, üle saja aasta pikkune ehitusmaterjalide tootmise kogemus, raudtee, eelpuhastatud heitvete suunamine merre süvaveetorude kaudu.

Keskkonnamõjude aspektist, piisava veekoguse olemasolust, tööjõuprobleemide leevendamise vajadusest ning pikaajalisest tööstuslike jääkide kasutamise kogemusest lähtudes oleks sobivaim kas Sillamäe oma mageda (soolsus alla 1,5 promilli) merevee ja piisavalt suure tühermaa võimalustega või Narva veehoidla lähiala Ida-Virumaal. Teatav soodustav tegur on raudtee olemasolu ja elektrijaamade lähedus.

Mina soovitan kaaluda ka tehase asukohaks Kundat. Kunda poolt räägivad vallavanema nõusolek, üle saja aasta pikkune ehitusmaterjalide tootmise kogemus, raudtee, eelpuhastatud heitvete suunamine merre süvaveetorude kaudu (nt Estonian Celli tehasel töötab kaks kahe kilomeetri pikkust toru). Arvestades valitsevate tuulte suunda, tuleks tehas paigutada Kundast ida poole. Vajaliku puhta veega saaks tehast varustada ka Kunda lähedal mahajäetud karjääride abil. Selle variandi võimalikkust tuleb uurida.

Väga suurte projektide puhul koostatakse algul eeltasuvuse ja seejärel tasuvuse uuring. Hiljuti koostatud Helsingi-Tallinna tunneli tasuvusuuringuks eraldas Euroopa Liit 1,5 miljonit eurot. Tunneli eeldatav maksumus on 12–16 miljardit eurot. Koostamisest võtsid osa Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Šveitsi ja Austria spetsialistid

Küsimus: kas kõnesoleva miljarditehase planeerimisel on kaasatud oma ala tuntud spetsialiste Euroopast?