Tartu krematooriumi direktor Läti surnuauto juhtumist: selline asi on lubamatu ja meil pole sellega vähimatki seost

Tartu krematooriumi direktor Andres Tõnissoo. Foto: Sille Annuk

Viimastel päevadel on nii Läti kui Eesti ajakirjanduses pälvinud laia kõlapinda juhtum, kus Põhja-Lätis Ruhjas sõitis vastu teepiiret veok, millesse olid puuhalgude kombel riita laotud tuhastamisele saadetud surnud inimesed. Väidetavalt oli matusebüroo Ritus masin teel ühte Lõuna-Eestis tegutsevatest krematooriumitest.

Tartu krematooriumi direktor Andres Tõnissoo kinnitab, et neil pole kõnealuse juhtumiga vähimatki seost. Ühtlasi rõhutab ta, et kui õnnetuspaigalt meediasse jõudnud kirjeldused tõele vastavad, on tegu räige eetiliste normide, aga võib-olla ka seaduse rikkumisega, milles vähemalt kaudselt kannab kaasvastutust ka see asutus, kes oli lubanud tuhastamist teha.

Ruhja juhtumi kajastuste põhjal näikse olevat selge, et Läti surnuid toimetati ebakorrektsel moel Eestisse, kuid pole veel üheselt selge, millisesse siinsesse tuhastamispaika nad teel olid. Andres Tõnissoo, kas võis olla, et auto sõitis Tartusse?

Kindlasti mitte. Tartu krematooriumil ei ole selle looga vähimatki seost.

Kas Läti inimesi on Tartus tuhastatud? Kui jah, siis millal viimati?

On küll. Meil oli koostöö mitmel pool Lätis tegutseva matusebürooga Paradisus, aga see lõppes kolm-neli aastat tagasi, kui Valmieras valmis krematoorium. Pärast seda pole me lätlastele piiriülest teenust osutanud.

Kuivõrd tõenäoline tundub teile väide, et õnnetusse sattunud auto oli teel mõnda teise Eestis paiknevasse krematooriumisse?

Tundub tõenäoline. Esiteks on sellist praktikat rakendatud varemgi. Teiseks väideti seda kohe avarii järel ajakirjanikele, ja ma ei oska näha ühtegi vettpidavat põhjust, miks see väide pidanuks olema õhust võetud.

Esimesena näidati näpuga Võru krematooriumi peale. Kas see on tõenäoline? Kui hästi te teate oma kolleegide ja konkurentide tegevust?

On räägitud, et Ritusel oli Võru krematooriumiga leping, see muudab nimetatud versiooni tõenäoliseks.

Ent kui auto oli tulnud Valmierast ja sattus õnnetusse Ruhjas, siis näikse sõidusuund olevat hoopis teine ja peaks paratamatult küsiva pilgu suunama hoopis Viljandi või Pärnu poole. Ehk mindi hoopis sinna?

Tahaks väga, et tõde saaks võimalikult kiiresti päevavalgele toodud, sest juhtunu heidab praegu ülekohtuselt varju kõikidele selles valdkonnas tegutsevatele büroodele. Kuid fakte teadmata ei taha ma kellegi peale näpuga näidata.

Kindel on see, et lahkunu omastel peab olema aus info selle kohta, kuhu nende lähedane tuhastamisele saadetakse. Surnu pereliikmed peavad olema auto teekonnast kõige paremini informeeritud. Mitte mingil juhul ei saa normaalseks pidada olukorda, kus perele jäetakse mulje, et tuhastatakse kodukandis, aga tegelikult viiakse lahkunu hoopis kaugemale ehk isegi teise riiki.

Kui autos oli tõepoolest korraga üheksa surnut, nagu uudistes on räägitud, siis on see kindlasti erakordselt ebaeetiline käitumine. Mõelge, mida võivad tunda selliselt transporditud lahkunute lähedased! Seda ei saa kuidagi aktsepteerida. Minul, kes ma olen selles valdkonnas üle 20 aasta tegutsenud, oli seda uudist valus lugeda.

Mismoodi tuleb surnut transportida, et see vastaks seadusele ja eetikanormidele?

Lahkunu transportimisele välismaale või välismaalt kehtivad väga konkreetsed reeglid. Piiriülene vedu peab toimuma ilmtingimata tsinkkirstus ja kaasas peavad olema dokumendid. See, et piiriülesel transpordil on samas autos üheksa surnut, on täiesti ennekuulmatu. Nii ei tohi teha.

Esimene vastutaja on büroo, kes sellist transporti korraldas. Aga kui auto sihtkoht saab selgeks, tuleb kindlasti peeglisse vaadata ka nendel inimestel, kes pidid olema vastuvõtja rollis. Vaevalt nemad said olla teadmatuses, kui mitu lahkunut neile korraga tuleb.

Millised on olnud kõige kaugemad kohad, kust Tartu krematoorium on pidanud surnuid enda juurde tuhastamisele tooma?

Ilmselt on kõige kaugem riik Itaalia, aga ka paljudest teistest Euroopa riikidest. Kõige rohkem on tulnud tuua Soomest ja Rootsist, sealt, kuhu Eesti inimesed on kõige enam elama asunud. Midagi pole parata: maailm on avatud ja inimesed liiguvad – nii tuleb kodust eemal ette ka surmajuhtumeid.

Vabandan väljendi pärast, aga kui palju tuleb Eestis ette nii-öelda tuhastamisturismi, kus lahkunuid veetakse puhtal ärilisel kaalutlusel ehk odavama teenuse pärast mõnda teise linna tuhastamisele, ehkki krematoorium on ka kohapeal olemas?

Seda ikka toimub. Näiteks Võru ja Viljandi krematoorium pakuvad teenust ka tartlastele. Iseenesest ei ole selles midagi lubamatut, aga tähtis on, et teenuse pakkuja informeeriks sellest lähedasi. Lähedased peavad allkirjaga kinnitama, et nad on sõidutamisega nõus. Paraku alati see nii ei käi, sest on olnud juhtumeid, kus inimesed on parimas usus meie juurde Tartusse urni järele tulnud, aga kohapeal on selgunud, et sellist inimest pole meie juures tuhastatud.