Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
Miks valivad mõned inimesed endale töö kinnipidamisasutuses. Kas see pole mitte ohtlik?! Vanglareportaaž otsib vastuseid.
«Kinnipeetav Viin!»
«Mis on?»
«Pange asjad kokku, lähme teise kambrisse!»
«Mis?! Kõrvalkambrisse? Miks? Seal haiseb ju!»
Dialoog leiab aset Tartu vangla kambris, kus karistust kannavad Priit Viin ja Erki Palusoo. Kinnipeetav Viin on vaja ümber paigutada teise kambrisse. Korraldusi jagab valvur Tambet Krasnov ning on ilmselge, et kinnipeetav Viin ei taha alluda. Palusoo vaatab kõrvalt.
«See vend seal kõrvalkambris ei pese ennast ju mitte kunagi, ma ei lähe …»
«Tuled või ei tule.»
«Ei, mina sinna ei tule!»
«Kinnipeetav Palusoo! Teie tulge kambrist välja!» pöördub valvur Krasnov nüüd teise kinnipeetava poole, sest turvalisuse huvides otsustab ta kambrist välja saata kõigepealt teise vangi.
Kui Krasnov uuesti kambrisse siseneb, on tal kaasas teine valvur ja dialoog jätkub.
«Kinnipeetav Viin, kas asjad on koos?»
«Ei, mul ei ole asjad koos!»
«Viin, kui te ei allu korraldustele, siis me kasutame teie suhtes jõudu!»
«Ma ei lähe, ma ütlesin. Ma ei saa minna. Kas sulle meeldiks, kui sul kodus haiseks?»
«See ei ole koht, kus vaielda. Liikuge näoga seina poole!»
«Ah, mine metsa,» teatab kinnipeetav Viin ja istub otsustavalt tooli peale. «Mul on nägu seina pool! Sein on siin!» osutab ta.
«Viime ta pikali,» sõnab valvur Krasnov nüüd oma kolleegile. Nad haaravad kinnipeetava mõlemalt poolt kaenla alt ja suruvad ta käed selja taha.
«Ma ei taha vastu hakata ega kakelda, ma ei viitsi lihtsalt minna sinna, tooge mulle jurist,» ütleb kinnipeetav.
Valvurid suruvad kinnipeetava pea alla ning juhivad ta kummargil asendis kambrist välja.
Superinstruktorid
Viimane aeg on öelda, et kambris istunud Priit Viin ja Erki Palusoo ei kanna Tartu vanglas kuritöö eest karistust, vaid on seal vanemvalvurite-instruktoritena tööl. Kirjeldatu leidis aset õppekambris, mis on päriskambri koopia, ning lugu oli välja mõelnud selleks, et valvureid treenida.
«Kui asi läheb ekstreemseks, astuvad platsi ka kiivrite ja kilpidega valvurid,» selgitab instruktor Priit Viin pärast. «Eesmärk on ise terveks jääda ja kinnipeetavaid mitte vigastada. Kui oled trennis olukordi lahendanud, neid analüüsinud ja vigadest õppinud, siis ei hakka sa hiljem enam mõtlema, mida teha, vaid tegutsed.»
Priit Viin ja Erki Palusoo on vanglatöötajate sõnul superinstruktorid, Viinal on varsti staaži kümme ja Palusool 14 aastat.
Treening võimlas algab soojendusjooksuga. Seejärel tulevad harjutused käeraudadega. Esimene harjutus: kuidas panna käsi raudu vangil, kes vastupanu ei osuta. Teine harjutus: kuidas panna käs raudu isikul, kes osutab vastupanu. Kolmas harjutus: mismoodi tõrjuda rünnet.
/nginx/o/2018/05/28/7869336t1h3979.jpg)
Treeningusaali igast nurgast kostab madinat ja kõlavad laused «Jääge seisma, kummardage ettepoole!», «Pikali! Käed selja taha, peopesad väljapoole!», «Seis! Lasen pipragaasi!».
Vanglavalvur peab olema nii hästi treenitud ja nii enesekindel, et suudab ka tänaval appi minna inimesele, keda rünnatakse.
Instruktor Viin märgib, et hästi treenitud inimesel töötab eelkõige lihasmälu. Liigutuse korduste arv lihasmälu tekkimiseks on 5000 kuni 10 000.
Vanglatöötajate tööaja sisse käib iga nädal ka poolteist tundi treeninguid.
Naisvalvurid
Tiina Kiik on vanglas töötanud kolm ja pool aastat, ta ametinimetus on inspektor-kontaktisik. Parasjagu harjutab ta käeraudade panemist valvur Reelika Rajapu randmete ümber. Reelika Rajapu randmed on imepeenikesed.
Tiina Kiik ütleb, et ka päriselus on ta käeraudu paigaldanud, sest töötas enne vanglat kaksteist aastat politseis. «Ma vajasin vaheldust ja vangla tundus huvitav mõte,» põhjendas ta vanglasse tööle tulekut.
Tema käeraudades treeningupartner Reelika Rajapu on olnud valvur kaks aastat. «See ei ole üksluine töö, iga päev on erinev,» põhjendab ka Reelika Rajapu oma valikut.
Kas naised ei ole ehk liiga empaatilised vanglatöötaja ameti jaoks? «Me peame kõiki kohtlema siiski võrdselt, olema paksu naha ja kõva iseloomuga,» vastab selle peale Reelika Rajapu. «Muidu me ei saaks töötada siin.»
Kas nad on töö juures ehk füüsiliselt või vaimselt haiget saanud? Ei, kostavad mõlemad. Ka ei ole nad pidanud lahendama olukordi, kus kinnipeetav ei allu korraldustele.
/nginx/o/2018/05/28/7869360t1hda5a.jpg)
Reelika Rajapu arvab, et väljaspool vanglat võib olla oht isegi suurem. Vangla on kontrollitud keskkond. Tiina Kiik lisab, et osa kinnipeetavaid hinnatakse ohtlikuks küll, aga nende suhtes kehtivad erikäitumisjuhised ning üldjuhul liiguvad need vangid kahe meessaatja vahel, käed raudus.
«Minul tuleb liikuda elusektsioonis ka ajal, mil see on avatud. Kinnipeetavaid võib korruse peal olla 50,» kirjeldab ta. «Minu puhul on määrav see, et ma töötan kontakt-isikuna. Kinnipeetav vajab mind oma asjade ajamiseks. Kui töötaja näitab end ametnikuna, kelle vastu on kinnipeetavail respekt, siis ei otsi nad tüli.»
Tõhus teleskoopnui
Valvur Tambet Krasnov on Tartu vanglas töötanud kolm aastat. Parasjagu omandab ta rakenduslikku kõrgharidust sisekaitseakadeemias. Saab Eesti keskmist palka.
Tambet Krasnov töötab korrusel, kus on 40 kambrit ja 80 kinnipeetavat. Ta vöö küljes ripub hulk asju, mis teevad valvurist valvuri: võtmekimp, pipragaas, käerauad, teleskoopnui. «Teleskoopnui on väga tõhus ja väga valus riist,» ütleb Krasnov.
/nginx/o/2018/05/28/7869334t1h73cc.jpg)
Ta tõstab üles järgmise vidina – isikukaitsejaama. Selle jaama abil on kõik valvurid peavalvekeskusest jälgitavad. Kui tekib ohuolukord, tuleb valvuril vajutada punast nuppu ja abivägi saabub. Siis näitab Tambet Krasnov raadiojaama, mille kaudu ametnikud omavahel suhtlevad. Näiteks on neil vaja sidet pidada siis, kui mõni kinnipeetav sektsioonist välja saadetakse. Ka Tambet Krasnovil on vangi väljaviimise õigus.
Puuduv põgenemisplaan
Kas vanglas on paljastatud mõni väga hea põgenemisplaan? Vangla direktor Raini Jõks vastab, et 15 aasta jooksul on üks juhtum tõesti olnud, aga kas see just hea oli. «Põgenejad jõudsid vangla katusele,» meenutab ta. «Seal pidasime nad kinni. Nad tahtsid neljandalt korruselt üle müüri hüpata. Ma ei tea, kuidas see oleks neil õnnestunud.»
Kõige suurem põgenemisoht on direktori sõnul aga siis, kui vangi on vaja mingil põhjusel territooriumilt välja viia. Iga päev on erinevail põhjusel kaks kuni kolm väljaviimist.
Küsimuse peale, kas mõni vang on kunagi pärast vabadusse jõudmist vangla direktorit tänanud, ütleb Raini Jõks, et kuna ta on Tartu vanglas töötanud selle avamisest saadik, mitte küll direktorina, vaid vangistusosakonna peaspetsialisti, julgeolekuosakonna juhataja ja direktori asetäitjana, siis tunneb ta paljusid endisi vange nägupidi. «Kui neid linnas mõnikord kohtan, tahavad nad kangesti rääkida, et kui hästi neil läheb,» vastab ta.
Statistika põhjal on teada, et kahe aasta jooksul pärast vanglat sooritab uue kuriteo 25 protsenti ning pikema aja jooksul kuni 60 protsenti vanglakaristuse kandnutest.
/nginx/o/2018/05/28/7869349t1h715b.jpg)
Kes ja mis on trellide taga
- Tartu vangla paikneb ligi 10 hektari suurusel alal Emajõe lammil.
- Tartu vanglas on 936 vangi, neist süüdimõistetuid 867.
- Eluaegseid vange on 21, avavangla vange 33, naisvange 11.
- Tartu vanglas on kohti 993, sealhulgas 60 avavangla kohta.
- Vanglas on 479 kambrit, ühe kambri suurus on 10 m2, vangla üldpind on 23 000 m2.
- Vanglas on 423 teenistuskohta, sealhulgas 261 vanglaametniku ametikohta.
- 423 inimesest 40 töötab väljaspool vanglat, kuna vangla töö üks osa on kriminaalhooldus. Tartu vanglal on kuues Eesti maakonnas kriminaalhooldusaluseid 904.
- Tartu vangla võttis esimesed vangid vastu 2002. aasta oktoobris.
Allikas: www.vangla.ee