Heiki Lill: nähtavatest ja nähtamatutest müüridest

Heiki Lill

FOTO: Kristel Vask

Müür seab piiri. Üks jäigemaid piire läbi ajaloo on olnud Berliini müür. Teadupärast eraldas see müür kahte leeri: kommunistlikku maailma ja lääne demokraatlikku enklaavi. Müüri püstitas kommunistlik pool väitega, et see eraldab fašistlikku maailma õitsvast ja demokraatlikust. Õitsev ja demokraatlik oli nende väitel muidugi kommunistlik pool. Kes püüdis müüri ületada, see riskis oma elu ja tervisega, sest müür oli tugeva relvastatud valve all. Berliini müüri aeg on otsas, see kestis pea kolmkümmend aastat. Tänapäeval eksponeeritakse selle müüri tükke kui inimliku jõhkruse sümbolit.

Suur Hiina müür on arvatavasti teine üle maailma tuntud müür Berliini müüri kõrval. Erinevalt Berliini müürist ehitati seda pea kaks tuhat aastat. Selle müüri eesmärk oli eemal hoida välist vaenlast. Hiina müüri käivad turistid kogu maailmast uudistama. Väidetakse, et müüri pidi näha olema isegi kosmosest. Kosmonaudid ütlevad, et nii see pole.

Kuidas on lood aga nähtamatute müüridega? Mõnikord on nad tajutavad, teinekord aga lausa ette kirjutatud. Igas organisatsioonis on omad reeglid, mis on ajapikku välja kujunenud. No näiteks on üsna viisakas enne kellegi kabinetti astumist koputada ja oodata lubavat kutset. Suuremas organisatsioonis võib olla lausa reeglistik kirja pandud, kuidas kellegi poole pöörduda. Näiteks kui reatöötaja tahab juhtivtöötajale tutvustada ettevõtte heaks käekäiguks tekkinud ja rakendatavat ideed. Riigis on samuti võimalik minna rahvaesindaja juurde ja rääkida ära talle oma mõte, kuidas midagi paremaks teha. Lisaks valitakse demokraatlikus riigis esinduskogu ning see peaks tegema kõik endast sõltuva, et arendada ja luua tingimused kodanike heaks käekäiguks.

Mõnikord aga võib juhtuda, et valitutele hakkab meeldima olla valitud. Sellisel juhul tekitatakse nähtamatu müür, mille eesmärk on hoida võimust eemal kõik, keda võimu juures ei soovita näha. Vähe sellest, ära blokeeritakse ka kõik mõistlikud mõtted, mis tulevad väljastpoolt oma leeri. Kujundatakse arvamus, et «meie» oleme eksimatud.

Väga hea näide sellest on 15. mail Tartu volikogu hariduskomisjonis toimunu, kus komisjoni esimees ei uskunud hääletustulemust, sest see oli vastuolus «õige» arvamusega, ning pani otsuse uuesti hääletusele. Hiljem, aru saades, et niimoodi ei tohi käituda, loeti hääletustulemuseks siiski esimest hääletust.

Vähe sellest, ära blokeeritakse ka kõik mõistlikud mõtted, mis tulevad väljastpoolt oma leeri. Kujundatakse arvamus, et «meie» oleme eksimatud.

Samamoodi saab näiteks tuua Tamme gümnaasiumi. Toogu lapsevanemad kuitahes palju mõistlikke, arukaid ja majanduslikke selgitusi – neid ei arvestata, kuna need on tulnud valelt poolt müüri.

Minu ettekujutus demokraatiast – tean, see on idealistlik – on üsna lihtsakoeline: valitud esindus (riigikogu, linna- või vallavolikogu) koguneb mingisugust probleemi arutama ning kuulatakse ära kõigi osaliste arvamus. Nende arvamuste põhjal tehakse parim otsus, olenemata sellest, kes tegi kõige sisukama ja parema ettepaneku probleemi lahendamiseks. Praegu on reaalsuses kahjuks nähtamatu müür riigikogus, riigikogu komisjonides, linna- ja vallavolikogudes. See müür on väga jäik ja kõrge. Üsna okkaline ka – võib juhtuda, et selle müüri tõttu võetakse vastu absurdseid otsuseid. (Kas tõesti pannakse pikapäevarühm kõrtsiga samasse majja, koole ja lasteaedu ju ei tohiks?)

Eesti on nii väike, et meil pole mingit vajadust ei nähtavate ega nähtamatute müüride järele. Jääb loota, et suudame ära tunda müürid, mis meid kammitsevad, ja need lammutada. Nagu juhtus Berliini müüriga. Vastasel juhul me jookseme järjepidevalt peaga vastu klaasi ega saa ise ka aru, miks pea valutab.

Tagasi üles