Signe Kivi: kas Eestis on liiga palju Tartut?
Tallinlane Tartu üürikorteris. 5. osa

Signe Kivi

FOTO: Kristjan Teedema

Mõni nädal tagasi lugesin tuntud dirigendi pahameelest, et Eestis olevat liiga palju Tartut, aga peaks olema hoopis rohkem Tallinna. Väga intrigeeriv mõte. Imestasin kohe, et tuttavad tartlased selle peale ei pahandanud – või vastupidi, avalikult ei rõõmustanud, sest selline arvamus on ju ka ülisuur tunnustus. Jah, kui hakata mõtlema ja edulugusid ritta panema, siis võib-olla ongi Eestis palju Tartut.

Tartu on Eestile andnud nii presidente kui pea- ja muid ministreid ning lugematu arvu rahvusvahelise lennuga naisi ja mehi. Tartus on rahvusülikool ja rahvusarhiiv ja kogu eesti rahva Muuseum. Esimene laulupidu toimus Tartus. Tartus asutati Pallase kunstiühing ja Pallase kunstikool ning sellele on Tallinn alati kadeda võltsülbusega ülevalt alla vaadanud.

Kõike tartulikku ei jõua üles lugeda, seda ongi palju. Tartus on pealinlaste arvates parimad tohtrid, kes nüüd tahaksid oma ülikooli hoole alla saada ka Tallinna suurhaiglad. Kohe-kohe sünnivad kõik tulevased Lõuna-Eesti beebid Tartus ning tuhanded noored võivad edaspidi Tartut nimetada oma sünnilinnaks – mis sest, et nad siin enam ei ela ja on hoopis Tallinna või välismaale kolinud.

Emadepäeva-eelne uudis, et Valga ja Põlva naised enam oma kodulinnas sünnitada ei saa, raputas mind hingepõhjani. Meenutasin, kuidas kolmkümmend aastat tagasi lookles Tallinnas kinomaja ees pikk järjekord. Sajad naised olid tulnud vaatama filmi (normaalsest) sünnitusest. Tollal oli see erakordne ja oodatud linastus, midagi sellist polnud varem demonstreeritud, ja ehkki olin selleks ajaks oma kolmanda lapse ilmale toonud, olin vapustatud ja leidsin, et nüüd peab tegutsema.

Pärast filmi lõppu jäime paarikümne naisega saali – elamus oli nii tugev ja varem haiglas kogetu nii karm ... Miks meil on kõik teistmoodi? Miks on sünnitus nii lahus emast ja isast, kes ometigi on uuele elule alguse andnud? Milleks briljantrohelised rinnanibud ja sünnitusjärgsed laperdavad sidemed jalgade vahel? Miks viiakse vastsündinud beebi emast kohe eemale ja jääb vaid päevadepikkune lõputu ootus ja mure, kas temaga on ikka kõik korras? Miks, miks, miks? Tahame teistmoodi, tahame kohe!

Küllap paljud ei tea, aga just sellel päeval sai Eestis alguse noorte naiste algatusrühm, mis viis mitmete vastakute kohtumisteni arstidega. Saime ise haiget ja kindlasti tegime tohtritele peavalu – aga, nagu usaldas mulle alles hiljuti tuntud staažikas lastearst: teie, noored naised tõitegi nüüdisaegse sünnituse Eestisse kiiremini kohale.

Tegelikult olen elanud viimased aastad teadmisega, et minu poolt ja vastu võitlemised, emotsioonidest laetud koosolekud, ühislaulmised ja käest kinni hoidmised on tehtud. Et enam nagu polekski neid valukohti, kus tingimata just ise peaksin olema ja mitte sammugi tagasi astuma. Aga nüüd?

Jah, nii nagu on nüüdseks muutunud kogu elu Eestis, on muutunud ulmeliselt ka sünnitamine: muutunud loomulikumaks, paremaks, perekeskseks, professionaalsemaks. Siinne sünnitusabi on maailmatasemel, selles pole kahtlust.

Aga millise maailma tase oli sõnum, et Valga ja Põlva haiglas enam sünnitusabi ei saa? Ehkki usun, et kohest sünnitusabi vajavat naist ei jäeta mitte kunagi mitte ühegi olemasoleva haigla ukse taha, oli midagi väga valesti selle paratamatu tõe väljaütlemisega.

Alustati valest otsast – öeldi, mida ei saa – selle asemel, et rõhutada, mida saab ja saab paremini.

Ausalt öeldes ei oleks ma  ka ise nõus soojaks köetud suitsusaunas sünnitama – ehkki saun on meil peres olemas ja selline mõte käis aastakümneid tagasi peast läbi. Kindlasti valiksin võimalusel tänapäevase haigla ja professionaalse arstiabi, olgu see või kümnete kilomeetrite kaugusel.

Tulles tagasi loo alguse juurde – ehk oli probleemi lahendamisel esialgu liiga palju tartulikku teadustõrksust ja liiga vähe hoolivat Eestit.

Lõpetuseks pealkirjast: õnneks on Tartu kõigile olemas ja siin on palju, palju Eestit ... nagu ka Tallinna.

FOTO: Signe Kivi

Esimene osa ilmus 30. jaanuaril.

Tagasi üles