Kaamera on seatud vaiksele võtterežiimile, välklamp jäetud fotokoti põhja. Liigun tasa. On palav, õhku vähe. Käes on sessiaeg ööraamatukogus.
Fotograaf nägi
25. mai 2011, 22:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamik vähegi privaatsemaid õppekohti on hõivatud. Isegi Tartu linna praeguse võimukoalitsiooni sünnituslaua taga konverentsikeskuse ees on end mugavalt sisse seadnud õppuripaar. Võib-olla tudeerivad meditsiini, võib-olla politoloogiat – ei tihka segada. «Tulistan» kaugelt. Nagu ka «palvetavat» tütarlast. Järgmisena rooman helendavat arvutiekraani põrnitseva neiu juurde. Sihin ja vajutan päästikule. Ega mind väga tähele ei panda. Ta õpib. Sealsamas riiulite vahel tekib «laskeava» järgmisele, seekord õpikutesse kaevunud tudengile. Katiku vaikne klõpsatus paneb neiu siiski võpatama. Taandun ja keskendun aknale. Ahmin sealt voogavat värsket õhku ja püüan pildile mööduva varju. Asutan end lahkuma, kui mu pilku püüab Tartu uusim kübaramood. See väärib jäädvustamist. Ei hakka soovitama, et kordades tõhusam oleks raamat rüperaaliga asendada.
Käes on sessiaeg.