Karin Bachmann, Mart Meriste: elu võimaldamise kunst

Mart Meriste, Karin Bachmann Foto: Margus Ansu

Inimeste komme teiste liikide võimalusi piirates kujuteldud vajaduste või kinnikiilunud esteetika kohaseid keskkondi luua nullib sageli suure osa kasust, mida liigiline paljusus saaks nii linnale kui lähialadele pakkuda.

Elurikkuse kahanemisest on loodusteadlased rääkinud aastakümneid, seejuures on bioloogilise mitmekesisuse kantsi kuvand külge kleepunud esmajärjekorras maapiirkondadele. Linna vaatlevad looduskaitsjadki sageli kivi- ja asfaldikõrbena. Ometigi pole see alati nii.

Suur osa maapiirkondadest koosneb tänapäeval pidevalt haritavast põllumajandusmaastikust, mille elurikkus on samaväärne asfaldi omaga. Linnad ja nende piirialad saavad olla koduks hoopis suuremale hulgale liikidele kui monokultuursed põllud ja meie metsasust tagavad puupõllud. Linn kui liikide pelgupaik võib tunduda kohatu mõttena ning haneparvedele ja karudele jääb ta tõesti kitsaks. Siiski pakub linn teistelegi liikidele just seda, mida inimesed siit otsima tulevad: lugematut hulka võimalusi. Inimeste komme teiste liikide võimalusi piirates kujuteldud vajaduste või kinnikiilunud esteetika kohaseid keskkondi luua nullib sageli suure osa kasust, mida liigiline paljusus saaks nii linnale kui ka selle lähialadele pakkuda. 

Murukõrbete asemel läbimõeldud poollooduslike koosluste kasutamine nõuab harjumist.

Tartu on olnud tubli, suurimad näited nii head kui ka halba kriitikat saanud Roosi tänav ja ERMi haljastus. Mingis mõttes võib neid pidada pioneerideks ja nagu esimestega ikka, on astutud nii liiga pikki kui ka kõveraid samme. Õnneks on need kõik võimalik sirgeks seada.

Loodussäästlik haljastus ei kujune paraku sama kiiresti kui külvatud muru ja muruniidukita kasvav taimestik sisaldab oma arengu esimesel aastal ka liike, mis on hoolsatele aednikele tuntud umbrohtudena. Umbrohi ei ole aga botaaniline termin, vaid eelkõige põllumajanduslik ja ka kultuuriline silt. Elurikkuse seisukohalt on umbrohul sama palju eluõigust kui mistahes muul taimel, liiatigi kaovad nad aja jooksul kooslustest nagunii.

Suurim väljakutse niisuguse haljastuslaadi puhul on ühiskonna reageering. Kuivõrd esinduslikuks haljastuseks peetakse valdavalt veel ikka iga nädal pöetavat muru ja Hollandist toodud ilupõõsaid, kajastuvad need hoiakud ka linna heakorda reguleerivates aktides.

Näiteks on Tartu ja Tallinna heakorraeeskirjas punkt, mis sätestab muru maksimumpikkuseks 15 cm. Seega peavad teistlaadi haljastusviisi katsetada soovijad korrektsuse huvides neid alasid nimetama lillepeenardeks. Teine suur takistus ja müütide toitja on suurkeskustesse koondunud aiakaubandus. Võõrsilt toodud taimed ja seemned – isegi till, porgand või redis tulevad välismaalt, muruseemnest rääkimata – ei ole liigilise mitmekesisuse suurendamine, vaid kodumaiste väljasuretamine. Teadlik tarbija leiab turult ka kodumaiseid seemneid, kuid nendegi alusmaterjal on sageli välismaist päritolu.

Suur vastuseis linnaheinamaadele on ka puugihirmu tõttu. Mõistagi on borrelioos ja entsefaliit koledad tõved, kuid kui puugiohtu nähakse juba igas heinatutis, on hirmutamisega liiale mindud. Keegi ei jäta ju maale sõitmata, sest võib puugi saada – tervet Eestit aga paljaks ei niida ega asfaldiga ei kata. Puugid, mesilased, kärbsed, sääsed on kõik normaalne osa elusloodusest, kellega tuleb (taas)harjuda, mitte püüda ette kujutada, et saaks kuidagi nendeta. Tuleb end jälgida ja vaktsineerida. Puugi saamise võimalus võrreldes linna poollooduslikust kooslusest tõusva tuluga on olematu. Näiteks on kasumipoolel lisaks lilleilule ka linnaelaniku aias kasvavad õunad, mille sünnile aitavad kaasa linnaniidul elavad kimalased.

Heinamaa tähendab heinategu, nii maal kui ka linnas. Ilma heina tegemata kaob ka heinamaa koos oma elurikkusega, sest suktsessiooni järgmise etapi tulija (võsa) on ootel. Maal teevad heina traktorid, linnaniidul ja tagaaias nii ei saa. Muruniiduk ei olegi heinatraktor ja murutrimmergi jääb tihedas heinas hätta. Õnneks müüakse ehituspoodides veel vikateid ja heinahange. Meie esivanemad suutsid nende vahenditega teha aastas mitmelt hektarilt heina. Neid meenutades võiks meiegi oma tagaaia või linnaniiduga hakkama saada. Ja ka linnahein sahiseb ja lõhnab nagu hein ikka, magusalt.

Võõrsilt toodud taimed ja seemned – isegi till, porgand või redis tulevad välismaalt, muruseemnest rääkimata – ei ole liigilise mitmekesisuse suurendamine, vaid kodumaiste väljasuretamine.

Eelmise aasta suvi oli esimene, mil Roosi tänava haljastus avalikkuse ette astus. Nagu ikka, olid valjuhäälsemad need, kellele asi sugugi ei meeldinud. Ristikulõhnaga rahule jäävate jalutajate enamik kiidukirju ei saatnud. Ka hooldus alles otsis õiget rutiini – juhtus ka seda, et kogemata niideti maha see, mis rahvale enim meeldis, näiteks moonid.

Lõppniitmisega sügise hakul jäeti püsti vareskaerad tänava ülemises osas. Laudtee ümber tehti valikniitmine, sest seal kasvavad kolmanda kaitsekategooria taimed laialehine neiuvaip ja suur käopõll ei armasta niitmist üldse. Sellised tegelased on märk rikkusest: võimalus kesklinnast jalutuskäigu kaugusel asuva orhidee kõrvale kükitada on eriline olukord, mis linna kui mitmekesiste kohtade hoidja staatust kinnitab.

Roosi tänava haljasaladele on ilmunud laudadega piiratud alad palja mullapinnaga. Need ongi «lillepeenrad», kus rohul on lubatud kasvada ka kõrgemaks kui 15 cm. Vana muld viidi minema seal juba kasvanud taimestiku ja liigse viljakuse tõttu ning asendati väheviljakaga, sest looduslikele niiduliikidele viljakas muld ei sobi. Liiatigi soosiks see lopsakat taimekasvu.

Heast heinasaagist on maarahvas alati olnud rohkem huvitatud kui niitudega kaasnevast lilleilust, linnarahva eelistused on mõlemas vallas pigem vastupidised.

Roosi tänavale külvatud taimede seemned on kogutud säilinud Eesti niitudelt ja neid sai kokku 32 liiki. Seemnesegus leidub nii kõrrelisi kui ka kauneid lilli, nagu niidul ikka. Koos moodustavad nad toimiva niidukoosluse. Looduslike taimede loomuomase aeglase kasvu tõttu peab õiteilu siiski ootama, vähemalt järgmise aastani. Häid asju kiirelt ei saagi. Sel suvel võib külvialadel näha ka mõningaid umbrohte. Väga suureks ei tohiks nad vaeses mullas kasvada, aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja niidutaimede aeglane kasv jätab esimesel aastal ruumi ka neile.

Üks umbrohuliikidest on kindlasti rukkilill, mida oli seemnesegusse nimelt lisatud. Rukkilille ilus ei kipu keegi kahtlema, aga tundkem huvi ja osakem ilu näha ka teistes umbrohtudes. Oma värvide (ka roheline on värv!), vormide, struktuuride ja mustritega loovad nad köitvaid kompositsioone. Väga agressiivsed umbrohud, eriti mitmeaastased, nagu orashein, põldohakas, võilill, on kavas välja rohida. Keset suve võib aga juhtuda, et Tartu linnas tehakse taas vikatiga heina.

Linn on olnud alati mitmekesine elukeskkond. Siin on maapiirkondadega võrreldes enamasti suurem rahvuseline, kultuuriline jne mitmekesisus. Ajalooliselt on linnad olnud rikkad ka looduslike liikide poolest, kuigi maapiirkonnad on selles olnud edukamad. Viimasel sajandil on elurikkuse kadu tabanud aga mõlemaid. Maal hoiavad mitmekesisust looduskaitsealad, väljaspool neid on aga intensiivne põllu- ja metsamajandus elurikkuse suurimad vaenlased. Peab nentima ja omamoodi ka leppima, et seni, kuni inimesed tahavad süüa ja sooja, on mingi osa sellest kaost vältimatu.

Maa ja linna vastandus on mõtteviis, mis soodustab kujuteldud tõkete kinnistumist. Tegelikult võib õunapuu kasvada ka linnatänaval avaliku haljastuse osana, heinamaa pakkuda linnas samasugust silmarõõmu kui külas või kana siblida sama tublilt nii Supilinnas kui ka metsatalus.

Küsimus on sotsiaalselt konstrueeritud mudelis, mis lahterdab kõlbliku ja kõlbmatu mingile kindlale asukohale. Seda vastasseisu süvendab ka inimeste üleüldine sügav võõrandumine loodusest, selle protsessidest. Lihtsad, igapäevased ja loomulikud looduskontaktid asenduvad kaubandusest saadavate alternatiividega ja loodusteadmised koosnevad värviliste piltidega raamatutest loetud kurioosumidest.

Võõrandumise tagasipööramiseks tuleb järsud piirid looduse ja kunstliku, linna ja maa, korras ja korratu, ilusa ja inetu vahelt kustutada. Loodusrahvale tuleb meelde tuletada, et loodusel ei ole on/off-nuppu. Õigupoolest, off-nupp on küll, kuid pärast väljalülitamist on endist olukorda taastada väga vaevaline või võimatu.

Seega on mõistlik hoida elurikkus külluslikus tasakaalus. Linnas on bioloogilise mitmekesisuse vaenlased ühekülgne suhtumine linnahaljastusse ja muruniiduk. See aga ei ole selline paratamatus nagu toidukasvatus. Piisab vähesest ja elurikkusest võib saada oluline osa linnaruumist. Sageli polegi selleks vaja näha vaeva, vaid vastupidi, anda niidukile puhkust ja vaadata, kuidas loodus ilma sekkumiseta toimib. Maal on loodus ju ilus ning mitte miski peale meie eneste suhtumise ei takista sellel sama ilus olemast ka linnas.