Enn Kunila näitab oma kogust kodumaise kunsti suuri mõjutajaid Intervjuu kuraator Eero Epneriga.

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Neljapäev, 17. mai kell 15 Tartu raeplatsi viltuses majas. Enn Kunila kollektsiooni teoste näituse ülespanek on jõudnud siltide paigaldamiseni.

FOTO: Sille Annuk

Laupäeval avaneb Tartu kunstimuuseumis Enn Kunila kunstikollektsioonist koostatud näitus «Traditsiooni sünd», mis toob publiku ette Eesti kunstiklassikat 20. sajandist, 60 kunstiteost tuntud eesti autoritelt, nagu Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Eerik Haamer, Endel Kõks, Amandus Adamson, Anton Starkopf jmt. Väljapaneku on kureerinud Eero Epner, kes vastab siinkohal ka küsimustele.

Millises osas kattub näitus «Rõõm linna südames», mis oli mai alguseni Tallinna raekojas ning samuti teie kureeritud ja Tõnis Saadoja kujundatud, näitusega «Traditsiooni sünd»?

Ainult teatud määral. Tartus on juba tööde valik rohkem kui 20 maali võrra suurem, lisandunud on skulptuurid.

«Rõõm linna südames» keskendus ühe teatud emotsionaalse varjundi väljajoonistamisele, «Traditsiooni sünni» keskmes on mõned võtmelise tähtsusega autorid. Oleme koos Tõnis Saadojaga seekord keskendunud kunstnikele, kelle loomingust on Enn Kunila kollektsioonis oluline valik ning kes oma teostega mõjutasid ennesõjaaegset kunstikultuuri.

Samuti ei saa ühegi näituse juures mööda ruumidest. «Rõõm linna südames» oli eksponeeritud keskaegses ametihoones, «Traditsiooni sünd» on aga õhulises valgusküllases kodanlasemajas, kus maalid ripuvad kunagistes eluruumides. See aitab ehk kaasa tajule, et kunst ei ole mitte eksklusiivne ja kättesaamatu, vaid normaalne elu osa.

Kui palju te olete «Traditsiooni sündi» koostades arvestanud selle väljapaneku kohaga ehk Tartu ja siinse kunstimuuseumiga?

Vägagi palju. Kuna just Tartut seostatakse Eesti maalikunstiajaloo algusega, siis sidusime näituse traditsioonide temaatikaga.

Tartu on mitmetel maalidel ka motiivina kesksel kohal, mis kummalisel kombel seostub samuti traditsiooni mõistega: Tartut on neil teostel vaadeldud mitte modernse ja dünaamilise linnana, vaid rahuliku kohana, kus hinnatakse ennekõike ajatut atmosfääri ning romantilist miljööd. Uudsuse asemel rõhutavad kunstnikud Tartut kujutades traditsioone, kestvust − maalides samas linna, mis on erakordselt palju hävingutes kannatanud.

Siinne kunstimuuseum on olnud viimastel aastatel väga tugev kohaliku kontekstiga suhestudes: toimunud on mitmeid Tartu-spetsiifilisi väljapanekuid ning ka kõige radikaalsemate näituste puhul on pööratud palju tähelepanu haridusprogrammidele. Mõlemat traditsiooni peame samuti oluliseks jätkata.

Tartu kunstimuuseumi ja ka Tartu kunstimaja senised väljapanekud on näidanud, et selline kunst, nagu pakub vaadata ka «Traditsiooni sünd», tekitab külastusrekordeid. Kuidas kommenteerite kunstihuviliste sellist käitumist?

Ma ei mõõdaks kunagi kultuuri rekorditega. Oluline ei ole mitte inimeste arv, vaid see, mida need inimesed saavad.

Enn Kunila on alati seadnud näituste eesmärgiks kunsti populariseerimise − selle, et inimesed leiaksid tihedama kontakti ükskõik missuguse kunstiga. Selle jaoks tulebki organiseerida näitusi, lisada juurde haridusprogramm, anda välja katalooge ja nii edasi. Kõik selle nimel, et näitusekülastaja saaks intellektuaalse ning emotsionaalse kogemuse. Soovitan muide lastega peredel külastada kindlasti Jaan Rõõmuse kujundatud värvimistuba Tartu kunstimuuseumi kolmandal korrusel. Ehk saab sealt alguse paljude kunstikogemus.

Tagasi üles