Karl Pütsepp: millest kõnelevad meile vaikivad abilinnapead?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Karl Pütsepp

FOTO: Sille Annuk

Suure suuga korruptsiooni välja juurida lubanud uus Tartu linnavalitsus teeb kõik selleks, et korruptsiooni peita, mitte kaotada.

Sügisest on saanud kevad, mullused valimised tunduvad juba mägede taga olevat. Ometigi pole me pärast valimisjärgseid tutvustavaid intervjuusid abilinnapeadest mitte midagi kuulnud.

Jah, Tamme kooli kriisi on kommenteerinud Madis Lepajõe, kes on linnavalitsuse liikmeist ainuke, kelle varasem töö- ja elukogemus lubab teda oma ala spetsialistiks nimetada. On näha, et talle on avalikkuse ees otsuste-ideede arutamine ning selgitamine mitte ainult ülimalt oluline, vaid loomulik osa poliitikutööst.

Sama ei kehti aga kuidagi ülejäänud nelja Tartu abilinnapea kohta. Enamasti tekib ka poliitikateadlikul tartlasel raskusi nende nimetamisega. Ja mis kõige hullem: nad ei tee mitte midagi, et seda muuta.

Võib aimata, mis selle taga on. Vähemalt nii targad ja kogenud poliitikud nad on, et teada: parem on olla vait ning mitte midagi teha. Nii kaob võimalus ka midagi valesti teha.

Seni ongi koalitsioonipoliitikud (peamiselt Urmas Klaas, Madis Lepajõe ja Aadu Must) tegelenud lõõmavate tulekahjude kustutamisega: tselluloositehase, uue põhimääruse, Tamme kooli ruumipuuduse küsimused on neist vaid mõned, mis on laiema avaliku tähelepanu saanud.

Igaüks, kes väidab, et korruptsioon ning kitsaste ärihuvide eest seismine on Tartus kuidagi teisejärguline mure, on kas sinisilmne, asjatundmatu või neistsamadest probleemidest kasusaaja.

Linnavolikogu komisjonides on abilinnapead aeg-ajalt sunnitud kohal käima. Ometigi on sealgi lihtsam eeltööd ning süvenemist nõudvaid teemasid ning küsimusi lasta seletada ametnikel. Ja ametnikel pole ilmselt sellest ka suuremat lugu, nemad on kursis nagunii.

Otsuseid ja valikuid teevad lõppeks siiski poliitikud. Ja inimestel on õigus olla kursis, mis kaalutlustel otsused sünnivad.

Komisjonides küsimustele vastamise ametnikele delegeerimisest ohtlikum on uue põhimäärusega vastu võetud muudatused. Koalitsioonipoliitikud kaotasid EKRE fraktsiooni häältele toetudes infotundide korraldamise võimaluse. Millekski muuks kui demokraatia kitsendamiseks seda nimetada ei saa: sai ju demokraatlik valitsemisvorm vanas Kreekas alguse just arutelust, veenmisest – retoorikast.

Infotundide korraldamise võimalus pole pelgalt opositsiooni tahe linnavalitsuse liikmeid ebamugavate küsimustega pommitada. See on demokraatia alusväärtustest tulenev kohustus linnavalitsuse liikmeil vastata nende poliitikute küsimustele, kes esindavad teiste inimeste huve peale Reformi- ja Keskerakonna valijate.

Infotund on hea võimalus kuulata, mida abilinnapead arvavad, mida mõtlevad, millega nad tegelevad. Sellest sammu edasi minnes võiks avalik debatt, milles kahtlemata peab sõna sekka ütlema ka valdkonna eest vastutav abilinnapea, jätkuda juba näiteks Tartu Postimehe veergudel. Praegu puudub igasugune suhtlus ja debatt Tartu abilinnapeadega.

Loomulikult on omaette küsimus, kuidas teha Tartu linnavolikogu istungite jälgimine internetis senisest lihtsamaks: kui juhtub ime ja mõni abilinnapea peakski talle esitatud küsimusele vastama, jääb see vastus hõljuma kuskile raehoone paksude seinte vahele. Seega on ju inimlikult võimalik abilinnapeasid ka mõista: neil pole motivatsiooni vastata, ei ole motivatsiooni pidada sisulist arutelu, mõttevahetust selle sõna otseses tähenduses.

Nii on ka naljakas volikogu esimehe Aadu Musta väide, et küsimusi saab esitada ikka: tuleb vaid abilinnapeal nööbist kinni võtta ja asjad selgeks rääkida. Aga kas linnavolikogu esimees kavatseb neid eravestlusi edaspidi lindistama hakata, et vastust kuuleks ka avalikkus?

Nagu valitsuse ainuvastutaja pole peaminister, nii ei ole seda ka linnapea. Konkreetsete vastutusvaldkondade ning enda töö eest vastutavad ka abilinnapead.

Küsimus on linna juhtivate poliitikute tegevuse läbipaistvuses. Suure suuga korruptsiooni välja juurida lubanud uus linnavalitsus teeb kõik selleks, et korruptsiooni peita, mitte kaotada. Avalik poliitikaküsimuste lahkamine, arutelu linnakodanikega ning osalemise võimaldamine tagavad igasuguse korruptsiooniidude kärbumise.

Igaüks, kes väidab, et korruptsioon ning kitsaste ärihuvide eest seismine on Tartus kuidagi teisejärguline mure, on kas sinisilmne, asjatundmatu või neistsamadest probleemidest kasusaaja.

Mure Tartu sumbunud linnajuhtimise ning korruptsiooni pärast ei ole opositsiooni pelk punktikogumine. See on paljude linnakodanike siiras soov näha oma kodulinna areneva ja õitsvana. Linnana, mis võimaldab igal tartlasel kasutada siin oma täit potentsiaali. Tartu ei tohi olla mitte sabassörkija, vaid peab olema eestvedaja.

Need head mõtted, mis kujunevad ja kogunevad paljude tartlaste peades, põrkavad vastu neidsamu raehoone pakse kiviseinu ning abilinnapead poevad sügavatesse kabineti soppidesse, et võimalikult vähe neid mõtteid kuul(a)ma peaksid.

Kui me ei taha aga manduda, kui me ei taha, et kellegi isiklikud huvid kaaluksid üles kõigi tartlaste huve, peame nõudma abilinnapeade vaikimise lõppu.

Oleme Tartus näinud liiga palju korruptsiooni, liiga palju onupojapoliitikat ja sõprade-tuttavate ärihuvide eest seismist. Praegused abilinnapead illustreerivad seda probleemi kahjuks liigagi täpselt: vaikivad abilinnapead kõnelevad meile jätkuvast seisakust.

Tagasi üles