Indrek Hirv: kunst sünnib vaikuses

Indrek Hirv Foto: Margus Ansu

See seos tuli mulle pähe Endel Kõksile mõeldes. 1943. aastal kutsuti Kõks koos Erich Lepsi ja Erich Pehapiga kuuajalisele loomingulisele ringreisile läbi Suur-Saksamaa (muu hulgas ka allutatud Austria) tööteenistuslaagrite. Ilmselt läks ta sinna vabatahtlikult ja hea meelega. Asi oli selles, et temasuguseid Eesti Vabariigis ohvitserideks õppinud mehi oli sakslastel idarindele väga vaja ja ta sai selle väikese võimude sooviga kaasaminekuga oma rindeaega edasi lükata.

Endel Kõksi loomingus ei ole Saksamaa tööteenistuslaagritest muidugi mitte mingit jälge. Hoopis vastupidi, tema looming muutub järjest elegantsemaks, mõjutusi võib olla pigem Viini muuseumidest, parkidest ja kohvikutest.

Ega neil ringreisidel eesti kunstnikud üksi käinud, seal oli kunstnikke kõigist allutatud ja vallutatud maadest. Peamiselt olidki need loomingulised reisid ilmselt mõeldud selleks, et kunstnike – olgu siis austerlaste, hollandlaste, taanlaste või eestlaste – kohalikku eripära vähendada, ühtlustada joont ja kunstist arusaamist selle suunas, mida Berliinis oli otsustatud ainuõigeks pidada.

Milleks selliseid baase või kunstilaagreid korraldati? Eks ikka selleks, et ühtlustada.

Mul on mapi vahel mu ema Helgi Hirve joonistusi ja akvarelle kuuekümnendatest. Neist osa on tehtud Krimmis, ühes paljudest Nõukogude Liidu kunstibaasidest. Tean ka Eduard Maaseri õrnu ja õhulisi akvarelle samast kohast. Elmar Kitselt mäletan Karjala maastikke – ka mingist üleliidulisest kunstilaagrist või -baasist. Milleks selliseid baase või laagreid korraldati? Eks ikka selleks, et ühtlustada. Mitte selleks, et erinevate rahvaste kunstipärandist osa saada, vaid selleks, et Moskvas poliitilistel kaalutlustel väljatöötatud põhimõtteid ja maneeri ühtlaselt kogu suure riigi kunstnikele peale suruda.

Olen ka ise ühes sellises baasis käinud. See oli majade rühm Moskva lähedal suure graafikaateljee, maaliateljeede ja võõrastemajaga.

Kohustuslikud pikad söögiajad olid mõeldud selleks, et kunstnikke omavahel tutvustada, iganädalased loengud selleks, et selgitada nõukogude kunsti eesmärke.

Mina kastutasin neid nelja nädalat peamiselt hoopis selleks, et Moskvas Gauguini ja Picasso pilte vaadata ning ooperis ja kontsertidel käia. Siiski, nõukogude kunstist sain ka hea ülevaate.

Praegustest Euroopa kunstibaasidest, kuhu eestlasi kutsutakse, ei tea ma kuigi palju, aga olen kolm korda käinud Visby kirjanike ja tõlkijate keskuses. See on loodud selleks, et Balti mere äärseid kultuure vastastikku ergutada ja rikastada... ent kokkuvõttes siiski ka ühtlustada.

Võib-olla on selles eelkõige mingi suur positiivne mõte, võib-olla muutub mõni tahk kirjandusest vastastikuste mõjutuste toel paremaks, aga mina näen siin paratamatult ka suurriiklikku soovi erinevaid kultuure ühtlustada, nivelleerida – et neid siis paremini ka poliitiliseks ühtlustamiseks ära kasutada.

Euroopalikkust on meil enestel küllalt, oleme seda ammutanud Euroopast siis, kui Euroopa kultuur oli ka ise veel julge, rikas, mitmetahuline ja eripärane, mitte globaalsetest mõjutustest lahjendatud ja kommertsiaalsest mõtlemisest rikutud.

Ja nii ma olen natuke umbusklik igasuguste üleeuroopalike festivalide ja ühisnäituste suhtes, mida meil riik ja linnad nii vaimustunult korraldavad ja rahastavad. Kas need ikka toimivad meie kultuuri kasuks? Kas need ei võta ära meie kultuuri üdi, julget isepäisust ja eripära. Euroopalikkust on meil enestel küllalt, oleme seda ammutanud Euroopast siis, kui Euroopa kultuur oli ka ise veel julge, rikas, mitmetahuline ja eripärane, mitte globaalsetest mõjutustest lahjendatud ja kommertsiaalsest mõtlemisest rikutud. Ja lisaks veel suurriiklikult suunatud.

Aga lisan nüüd kohe ja rõhutatult, et ma ei arva sugugi, et need igasugused baasid ja laagrid ja festivalid peaks ära kaotatama – või näiteks Tartule Euroopa kultuuripealinna nimetust mitte taotlema. Ei, seni, kuni neid asju liiga tõsiselt ei võeta, on kõik hästi: kokku saada, vestelda ja veini juua võib ju ikka, vahel on sellest ka kasu, tõstab tuju ja annab mõne hea mõtte.

Aga seda ei tohi hakata kunsti või kirjanduse või muusika eesmärgiks või sisuks pidama. Luule – ja igasugune kunst, mis just esituskunst ei ole – sünnib vaikuses, kuidas ja kas üldse seda näidata või ette kanda, on iseasi.