Arhitektid, geograafid, filosoofid ja teisedki on aastasadu juurelnud, milline on inimese tiheda koostoimimise parim võimalik keskkond ehk milline oleks ideaalne linn.
Nii nagu linnade areng, on ka mõtlejate järeldused sõltunud eelkõige hetkeolukorrast majanduses ja poliitikas ning üldistest ühiskonna väärtushinnangutest. Hippodamusest Le Corbusier’ni ja edasigi näeme planeerijate ideede taga n-ö kaasaja tellimust, ent sellest sõltumata on ühine eesmärk olnud leida parim tasakaalus olev elukeskkond linlastele. Mil määral see on õnnestunud, on juba iseasi, sest linnade kujunemine on üldjuhul üks aeganõudvaimaid protsesse.
Ajaloost võib leida küllalt näiteid, kus pärast kauaoodatud terviku valmimist oli ühiskond edasi liikunud ning valmis uuteks, värsketeks ja palju sobivamateks mõteteks. Markantseimad näited on sõjalistel eesmärkidel loodud ideaallinnad, mis tehnoloogia edenedes ja piiride muutudes kaotasid kiiresti oma kaitse-eesmärgi.
Igal juhul on linnade peamine olemus järjepidevalt sama: suur inimeste kokkutoomise koht, tagamaks nende tihe koostöö ühiskonna edasiviimiseks tõhusaimal ja meeldivaimal viisil. Seejuures on traditsiooniline linn olnud ruumiliselt pigem tihe, eesmärgiga säilitada linna ümbruses niipalju loodusvarasid ja haritavat maad kui võimalik.
Ajaloo pöördkäikude tõttu ja eelkõige tehnoloogia kiire arengu tulemusena oleme viimase saja aasta jooksul näinud aga sootuks teistsuguseid arenguid, kus lihtsate linna printsiipide järgimine on muutunud keerukaks.
Corbusier’ suurejoonelist ideed uuest ideaallinnast, kus inimesed elavad täiusliku struktuuri alusel paigutatud kõrghoonetes, mille vahel on mugav kiiresti liikuda, aga ülejäänud vaba maa on haljastatud, saavad moonutatud kujul tunda ka paljud siinmaalased omal nahal – ka siinkirjutaja on aastaid elanud Lasnamäel –, ent kindlasti mitte sellise utoopiana, nagu Corbusier lootis.