Tõnis Arjus: teerull kui kaasavaim hävitusvahend

Tõnis Arjus

FOTO: Erakogu

Headest kavatsustest alguse saanud valglinnastumine viimase sajandi jooksul on pannud linnaplaneerijaid naasma traditsioonilise linnakäsitluse juurde, see tähendab, et linn olgu tihe, kuid mitmekesine eesmärgiga säilitada loodusrikkusi linnade ümber.

Arhitektid, geograafid, filosoofid ja teisedki on aastasadu juurelnud, milline on inimese tiheda koostoimimise parim võimalik keskkond ehk milline oleks ideaalne linn. 

Nii nagu linnade areng, on ka mõtlejate järeldused sõltunud eelkõige hetkeolukorrast majanduses ja poliitikas ning üldistest ühiskonna väärtushinnangutest. Hippodamusest Le Corbusier’ni ja edasigi näeme planeerijate ideede taga n-ö kaasaja tellimust, ent sellest sõltumata on ühine eesmärk olnud leida parim tasakaalus olev elukeskkond linlastele. Mil määral see on õnnestunud, on juba iseasi, sest linnade kujunemine on üldjuhul üks aeganõudvaimaid protsesse.

Ajaloost võib leida küllalt näiteid, kus pärast kauaoodatud terviku valmimist oli ühiskond edasi liikunud ning valmis uuteks, värsketeks ja palju sobivamateks mõteteks. Markantseimad näited on sõjalistel eesmärkidel loodud ideaallinnad, mis tehnoloogia edenedes ja piiride muutudes kaotasid kiiresti oma kaitse-eesmärgi.

Igal juhul on linnade peamine olemus järjepidevalt sama: suur inimeste kokku­toomise koht, tagamaks nende tihe koostöö ühiskonna edasiviimiseks tõhusaimal ja meeldivaimal viisil. Seejuures on traditsiooniline linn olnud ruumiliselt pigem tihe, eesmärgiga säilitada linna ümbruses niipalju loodusvarasid ja haritavat maad kui võimalik.

Ajaloo pöördkäikude tõttu  ja eelkõige tehnoloogia kiire arengu tulemusena oleme viimase saja aasta jooksul näinud aga sootuks teistsuguseid arenguid, kus lihtsate linna printsiipide järgimine on muutunud keerukaks.

Corbusier’ suurejoonelist ideed uuest ideaallinnast, kus inimesed elavad täiusliku struktuuri alusel paigutatud kõrghoonetes, mille vahel on mugav kiiresti liikuda, aga ülejäänud vaba maa on haljastatud, saavad moonutatud kujul tunda ka paljud siinmaalased omal nahal – ka siinkirjutaja on aastaid elanud Lasnamäel –, ent kindlasti mitte sellise utoopiana, nagu Corbusier lootis.

Kahtlemata on haljastusel mängida äärmiselt suur roll meeldiva linnakeskkonna tagamisel, kuid see ei tähenda, et sõjaaegsete lendurite planeeritud kesklinna haljasalad on läbi mõeldud mõõtmete ja olemusega ning peavad jääma muutumatuks.

Paneelelamutega vastati kiiresti elupindade nõudlusele, ent pikas perspektiivis tekkisid uued probleemid liigselt transpordist sõltuva elustiili, haljastatud alade järkjärgulise vähenemise ning kodanike võõrandumise tõttu.

Samamoodi headest kavatsustest sai alguse valglinnastumine, mille markantseimad näited asuvad Ameerika Ühendriikides. Perekondade suurus väheneb, elamispinda inimese kohta on rohkem ja nii hõivatakse järk-järgult üha enam maad hajali asuvate elamute ja kaasneva taristu tarbeks. Võluvast ja turvalisest kodust looduses on saanud omaette nähtus, millega kaasneb tohutu hoonete ülalpidamis-, transpordi- ja liigivaeste muruväljade pügamise kulu ning mille ökoloogiline jalajälg on suurem kui paneelelamute piirkonnal.

Nii on jõutud traditsioonilise linnaruumi analüüsi juurde ja küsimuseni, kuidas naasta linna põhiolemuse juurde ja seljatada viimase sajandiga loodud probleemid.

Märksõnade «nutikas kasv» ja «uus urbanism» taga peituvad taasavastatud vahendid, nagu tihedam, mitmekesisem ja jalutajasõbralikum linnaruum, tegevusrohke ja liigirikas avalik ruum ja muud kaasnevad nähtused. Eesmärk laiemas plaanis on keskkonnasäästlikum tervik, mis vähendab inimeste sundliikumisi ja hoiab neid kompaktsemalt koos, ning kitsamas plaanis tagab meeldivalt vahelduva ja liigirikka keskkonna. Lühidalt on rõhk kvaliteedil, mitte kvantiteedil.

Samasuguses kontekstis asub ka Tartu. Kuigi linn on üpris väike ja siinsete otsuste globaalne mõju minimaalne, on väiksema linna iga otsus märgatava ja kiire mõjuga lokaalselt. Ühest küljest tähendab see seda, et iga veidi suurem arendus saab palju suurema tähelepanu osaliseks, kui saaks näiteks pealinnas. Teisest küljest ongi igal ettevõtmisel linnas tähtis roll kanda. Seetõttu tuleb ka iga teemat põhjalikult vaagida, kuid unustamata Hamleti tõdemust «kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki».

Linnaökoloogia on mitmetahuline teema, mida ei tohiks lihtsustustega labastada, viimase aja parim käsitlus sel teemal oli Kristjan Zobelilt. («Innukas ja enesekindel harimatus», PM 20.4.)

Samas on torganud eriti viimastel nädalatel silma paar käsitlust, mis kvaliteetse arutelu asemel pakuvad demagoogiat vaenlase loome ja paranoia varal. 

Näiteks Peep Mardiste oma parkimismajavastases artiklis («Park või parkimismaja? Kirves Tartu parkide kohal», TPM 19.4) väljendab mitme näite kaudu hea ja halva võitlust, kus ühel pool on kõiksugu taimestik ja teisel pool kuri kapitalistlik arendus. Sellesarnase ideearendusega tuleb esile ka Jüri Kõre, võttes oma artikli («Teerull linnaplaneerija tööriistakastis», TPM 23.4) kokku tõdemusega, et tartlased eelistavad majanduslikust heaolust enam looduskeskkonda ja asfaldi või kivi asemel puid ja rohelust.

Väidan, et tegu ei ole vastandite, vaid linnakoosluse vajalike osistega, mille vahel tasakaalu otsida ongi keeruline töö. 

Kahtlemata on haljastusel mängida äärmiselt suur roll meeldiva linnakeskkonna tagamisel, kuid see ei tähenda, et sõjaaegsete lendurite planeeritud kesklinna haljasalad on läbimõeldud mõõtmete ja olemusega ning peavad jääma muutumatuks. Kui me lepikski, et linnakeskuse rohealade osakaal peab jääma muutumatuks, oleme taas soosimas eelkirjeldatud kurnavaid linnaehituse praktikaid.

Märksõnade «nutikas kasv» ja «uus urbanism» taga peituvad taasavastatud vahendid, nagu tihedam, mitmekesisem ja jalutajasõbralikum linnaruum, tegevusrohke ja liigirikas avalik ruum ja muud kaasnevad nähtused.

Kriitikanooli saanud arendustest ka. 

On raske mõista paranoiat, et Poe tänava parki soovitakse salamahti kultuurikeskuse nime all parkimismaja rajada. Oluline on hoopis välja tuua, et kultuuriasutuste ühishoone kavandamine Küüni tänava äärsesse parki (mitte pargi asemele) on märgiline suund kesklinna arendamisel. Sellega seotakse vana ja uus keskus ühtseks linnalikuks tervikuks,  mitte järjekordse ostlusruumiga, vaid kultuuriasutusega.

Samuti sidusama linnaruumi ning teenuste tagamise eesmärgil on ette nähtud ka Holmi ala hoonestamine. Kui riigimaja jääb siiski tulemata, siis sellegipoolest on oluline reserveerida linna keskuses maad muude ühiskondlike hoonete tarbeks, mitte neid linna serva suunata.

Lisaks eelnevale on oluline mitmekesiste elamisvõimaluste pakkumine. Tähepargi tervikliku arendusega tekib väärtuslik elukeskkond kümnetele peredele Karlova miljöös ja keskuse läheduses. Arendusega koos tekib aktiivne haljas-

ala Tähe tänava äärde, mis ei oma seda kvantiteeti, mis senisel varemete peale tekkinud haljasalal, kuid vastutasuks pakub kvaliteeti ja mitmekesiseid tegevusvõimalusi.

Lina kvartali puhul heidab Kõre ette vähest kaasamist ja üle sõitmist. Ometi on toimunud korduvaid koosviibimisi, omanik viis seltsi ettepanekul arhitektuurivõistluse läbi tunduvalt suuremale alale, kui oli ette nähtud ning võistluse žüriis oli ka seltsi liige. Eegi ja Mutso võidutöö idee seisneb selles, et juhul kui alal on hooneid, mis tuleb seisukorra tõttu lammutada, tuleks nad taastada üks ühele vanade jooniste alusel, kuid näitamaks, et tegu on uute hoonetega, teha seda uues materjalis. Idee annab lootust, et alale tekib terviklik ajaloost laetud elukeskkond.

Magistri tänava parkimismaja teemal (mida ma ei kiida ega laida) tuleb paraku kritiseerijatel peeglisse vaadata. Nii kesklinna üldplaneeringu kui ka parkimismaja detailplaneeringu koostamise ajal olid oodatud kõiksugu arvamused, et jõuda parima tulemuseni. Parkimismaja kohta laekus mõlemas protsessis kaks arvamust, mõlemal korral samadelt kodanikelt. Detailplaneeringu põhilahenduse kohta mitte ühtegi ning avalik arutelu jäi ära. Olukorras, kus pole kellestki üle sõita, on raske luua seoseid planeerimise ja teerulli vahel.

Teerulli kui mõiste või objekti kasutamine kõnekeeles, filmides ja kirjasõnas on sage. 

Minu lemmikkommentaar selle väidetavalt hävitava vahendi kohta on esitatud Austin Powersi esimeses filmis. Filmi lõpumadinas püüab Austin koos oma kauni kaaslasega põgeneda teerulliga, ent teele jääb üks valvuritest. Nähes Austinit enda poole sõitmas ja oma lõppu saabumas, tarretub valvur keset tühja ja avarat ruumi ning selle asemel, et kõrvale astuda, hüüab pikalt «ei!», siis «stopp!» ja uuesti «ei!», teeb seda tükk aega, kuniks teerull lõpuks kohale jõuab ja valvuri lömastab. 

Kaadriga on kõige paremini edasi antud, kui jabur hävitusriista kujund on teerull, kuna näed seda kaugelt ja aeglaselt tulemas ning jõuad pikalt otsustada, mida ette võtta. Lihtsam võib olla leppida oma õnnetu saatusega, kui võtta midagi õigel ajal ette ja suunata see õigele teele.

Tagasi üles