Läti viimase aja menukaim kirjanik Nora Ikstena jutustab isiklikku lugu

Romaani «Emapiim» autor Nora Ikstena (keskel) vaatas koos selle tõlkijate Ilze Tālberga ja Contraga eestikeelset raamatut. Veerand tundi hiljem algas sealsamas Rahva Raamatus kirjandufestivali Prima Vista raames esitlus ja nad kolmekesi istusid arvuka kuulajaskonna ette. Foto: Margus Ansu

Minu ema, olles noor arst, tõenäoliselt teadis, et tema piim võib lapsele teha rohkem halba kui head. Kuidas teisiti seletada tema kodunt kadumist kohe pärast sünnitust. Teda polnud viis päeva ja ta tuli tagasi valutavate rindadega, milles oli piim läbi põlenud. – Need read on Nora Ikstena raamatust «Emapiim», mis on pakkunud palju kõneainet autori kodumaal Lätis ja kaugemal. Ta oli sel nädalal kirjandusfestivali Prima Vista külaline ja andis intervjuu.

Vähem kui kuu tagasi ilmus eesti keeles Ilze Tālberga ja Contra tõlkes teie romaan «Emapiim», mille kaks kõrvuti kulgevat jutustust käsitlevad elu Nõukogude okupatsiooni aastail. Kodumaal on ostetud ligi 20 000 eksemplari, tõlkeõigused on müüdud 20 riiki, tõlgitud on kümnesse keelde. Mille poolest erineb ingliskeelse («Soviet Milk» ehk tõlkes «Nõukogude piim»), eestikeelse ja lätikeelse («Mātes piens») «Emapiima» vastuvõtt?

Ingliskeelsele lugejale on see lugu tavatul teemal, neil on eriline huvi kõige selle vastu, mis algab sõnaga nõukogude. Eestlasest ja lätlasest lugejale ei pea pikalt seletama, mis toimus NSV Liidus, sest Eesti ja Läti ajalugu on nii sarnased.