Aastaid on olnud väga kena komme tunnustada õppeaasta jooksul aineolümpiaadidel ja konkurssidel silma paistnud õpilasi ning neid juhendanud õpetajaid kevadisel Tartu maavanema vastuvõtul. Nii ka sel aastal.
Lugeja kiri: seekord jäi midagi puudu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maakonna tasandil esikoha saavutanud ja vabariiklikel konkurssidel edukalt osalenud õpilased ja nende juhendajad olid kutsutud Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi valgesse saali, Tartu ühte ilusamasse ja väärikamasse ruumi. Saal oli tublisid õppureid ja õpetajaid täis. Kuid tean mitut kolleegi, kes jättis üritusele tulemata, sest kogu kooli õpetajaskonnale ja samuti õpilastele saadeti üks ühise nimekirjaga kutse.
Vahest ei oleks ületamatu rahakulu saata nii tähtsale sündmusele individuaalsed kutsed, nagu eelmistel aastatel on tavaks olnud?
Oma tervituskõnes tuletas Tartumaa Omavalitsuste Liidu esimees Aivar Soop muu hulgas meelde teada tõsiasja, et eestlased on üldiselt kiitusega kitsid ja heal juhul võib kordaläinud ürituse eest saada märkuse «Käis kah», ning kutsus meid üles üksteist tihedamini tunnustama.
Eeskava oli vahva ja hingeminev.
Ja kuidas meid tunnustati? Kui tavapäraselt seostatakse haridust raamatuga ja varasematel aastatel on ulatatud nii õpilasele kui tema juhendajale raamatupoe kinkekaart koos kena lilleõiega, siis nüüd riputati õpilasele kaela medal(id) ning õpetaja sai termoskruusi, olenemata sellest, mitu kordaminekut tema õpilastel oli. Kui õpilaste puhul märgiti ära, kus koolis ta õpib, siis õpetajate töökohta ilmselt oluliseks ei peetud.
No käib nii kah.