Reelika Alunurm: Tartu – kelle kultuuripealinn 2024?

Reelika Alunurm Foto: Margus Ansu

Kes on need inimesed, keda Tartu peaks kuue aasta pärast Euroopa kultuuripealinnana kõnetama. Visioonikonverents Tulevikku Põgenemise Tuba kolmapäeval ERMis püüab leida vastuseid, kuidas edasi liigume.

Küllap teate, et Tartu kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024. Ka mina olen üks neist mitmesajast inimesest, kes on osalenud kandidatuuri ettevalmistavates fookusrühamades ja aruteludel. Ühest küljest usun, et kultuuripealinn on Tartu suur võimalus Euroopas silma paista. Teisest küljest on kindlasti igaühel neist sadadest osalistest oma kujutlust Tartust 2024. Noorte inimeste vaatenurgast küsin: kelle kultuuripealinnaks tahab Tartu lõpuks saada? Kes on need inimesed, kes kuue aasta pärast on siin ja keda peaks see kõnetama?

Tartu on tudengilinn. See on ühtviisi nii demograafiline tõde – ligi kuuendik linna elanikkonnast on päevase õppe tudengid – kui ka oluline osa Tartu identiteedist. Ka tartlased ise nimetavad Tartut tihti just tudengilinnaks. Kuid kes on see tudeng tänapäeval? Kas lapsepõlvepikendaja, kes pargis õlut rüüpab, tudengipäevadel karsumdi jõkke hüppab ja muidu rõõmsasti kampsunis ringi sahistab?

Tegelikkuses ammu enam mitte. Kindlasti leidub ka muretuid elunautlejaid, aga nüüdse aja tudeng on enamasti noor, kes pöörab pilgu globaalse eluviisi poole. Ta ei soovi enam ainult õppida ja muidu aega surnuks lüüa, vaid ka midagi maailmas ära teha. Ta otsib võimalust reisida, teha tööd siis, kui talle sobib, seal, kus talle sobib – ja ta ei taha olla üheksast viieni kontoris. See ei pea olema vinge start-up’i hub pinksilauaga, aga praegune noor tahab tulevikus teha tööd, mis pakuks enda proovilepanekut ja võimalusi ning kohtleks teda kui inimest.

Seepärast on tudeng keegi, kes tõenäoliselt töötab ülikooli kõrvalt vähemalt poole kohaga. Nii raha kui ka kogemuste pärast, et ülikooli lõpuks oleks CVs üht-teist kirjas. Ja mitte ainult, suur osa Tartu tudengitest tegutseb mõnes tudengiorganisatsioonis. Ning see ei tähenda mitte ainult korporatsioone.

Tartus on ligi 70 tudengiorganisatsiooni, mis tegelevad vabatahtlikult teemadega seinast seina. Näiteks erialaseltsid – noorte arstide, riigiteadlaste, turundajate, juristide, ajaloolaste, füüsikute … Peale nende ka rahvusvahelised ühendused. Neid organisatsioone ühendab mõtteviis tegutseda üheskoos südamelähedase valdkonna arendamisel. Mis veelgi olulisem – kõiki neid juhivad noored inimesed ise. Mitmekümne inimese juhtimine vabatahtlikus korras on noorele asendamatu kogemus.

Noortel on tihti tunne, et Tartu ei ole «see võimaluste koht». Kui Eesti, siis Tallinn – või tegelikult üldse parem New York või Shanghai.

Aprilli lõpul tunnustati silmapaistvamaid tudengeid, organisatsioone ja koostööpartnereid auhindadega «Ole rohkem».

Teist aastat toimuva auhinnagala juhtmõte on tähistada tudengkonna väga suurt panust sellesse, et Tartu oleks toredam, sõbralikum, soojem ja parem koht. Tunnustatakse noori, kes omal algatusel ja ise organiseerudes on toetanud väikesi lapsi haiglates, hoolitsenud loomade eest, korraldanud teistele noortele ägedaid üritusi, mõelnud kaasa tuleviku ja ühiskonna arendamise teemadel, ehitanud roboteid ja palju muud. Seega tasub heita kõrvale iganenud pilt sussisahistajast tudengist, nüüdne tudeng on ettevõtlik kogukonna liige.

Ometi on tõenäoline, et aastaks 2024 on suur osa neist ettevõtlikest ägedaist noortest Tartust edasi läinud. Miks? Sest neil on tihti tunne, et Tartu ei ole «see võimaluste koht». Kui Eesti, siis Tallinn – või tegelikult üldse parem New York või Shanghai.

Tegelikkuses on Tartul muidugi võimalusi pakkuda küll, tihti ei paista need lihtsalt välja. Linnas on edukas start-up-kogukond, hobiteatrilised, hulk IT-ettevõtteid, loomemajanduse eestvedajad, spordiringkonnad, muusikud. Ja on hulganisti põnevaid, harivaid ja ägedaid ettevõtmisi. Kahjuks tegutsevad need ringkonnad tihti oma mullikestes ning kokkupuutepunkte on võrdlemisi vähe. Ometi on just kokkupuuted «mullide» piirialadel need, mis kipuvad tooma uusi mõtteid ja lahendusi, looma uusi ettevõtmisi, nagu Click & Grow või SpaceX või Fortumo või arvamusfestival.

Et tudeng tahaks siia jääda, peavad tal tekkima sidemed, mõtted, visioon tulevikust, millest ta ei taha lahti lasta. Tartu peab veenma asjalikku noort inimest nii emotsionaalselt kui ka ratsionaalselt. See on raske, kui noor ei näe, millised võimalused on päriselt olemas, ja kui ettevõtja ei näe, millised asjalikud noored on käepärast. Selleks on hädavajalik tuua need mullid omavahel kokku. Seda ei saa teha sunni viisil, vaid soodsat keskkonda luues. Olgu see siis uute inspireerivate keskkondade loomine kohtadesse, kus neid muidu ei ootaks (pargid, kaubanduskeskused) või osaliste ühendamine mõnes juba toimivas töökeskuses (Spark, kõrgkoolid).

Kui mõnda kiiret lahendust on võimalik saavutada ehk projekti vormis, siis pikemas plaanis vajaks Tartu arutelu teemal, milline on homne tudengilinn Tartu. Milline on tudeng, kes siia edaspidi tuleb? Milline peaks olema Tartu uus kuvand? Ning millised on need juba töötavad ja võimendust vajavad abinõud ja lahedused, mis arendaksid meie eri gruppide vahel kokkupuutepunkte ja koostööd?

Kui tahame, et riigi raha eest koolitatud spetsialistid jääksid siia (või käiksid ära ja tuleksid tagasi Tartusse), siis peame tegutsema selle nimel juba nüüd.

Ma usun, et ühtviisi Tartu kõrgkoolid, ettevõtted, linn ja muidugi ka tudengiorganisatsioonid saavad kaasa aidata sellele, et meil oleks 2024. aastal Tartus palju rohkem tegusaid inimesi, kellele pakkuda Euroopa kultuuripealinna programmi.