Andres-Teet Merisalu: meie aukohus möödunu ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Andres-Teet Merisalu

FOTO: SCANPIX

Viimasel ajal on Tartus kõige kuumemaks teemaks tõusnud linnaarhitekt Tiit Silla tulevikuvisioon Ülejõe taashoonestamisest. Siinkirjutaja esitas juba mullu mais linnavalitsusele Holmi piirkonna kvartalite taashoonestamise detailse visiooni, mis oli tekkinud sealset linnaehituse ajalugu uurides, ning kohtus sel teemal linnajuhtide ja linnaarhitektiga.


Tiit Sillale olen aasta jooksul ka asjakohast ajaloolist taustamaterjali andnud. Seega võin ennastki mõneti planeeringu sisuliseks algatajaks pidada. Kogu Ülejõe pargi täisehitamise ideega on linnaarhitekt astunud muidugi julge sammu edasi.

Kahes järgus

Ülejõe taashoonestamist tuleb vaadelda kahe täiesti erineva etapina. Oeconomicumi-esine ala ühelt poolt ning Fortuuna, Põigu, Raatuse ja Holmi tänava (ehk Atlantise ja Võidu silla vahelise piirkonna) kvartalite hoonestamist näeb ette juba praegune linna üldplaneering, mida on ka avalikkus valdavalt aktsepteerinud.

Soodsas majanduskeskkonnas on reaalne need alad hoonestada 10–20 aasta jooksul. Sellega tulekski praegu tegelema asuda. Kui need kvartalid on hoonestatud, võib näha, kuidas nad toimima hakkavad ja rahvale meeldivad. Alles seejärel saab teha otsuse jõeäärsete hoonestusalade laiendamiseks.

Täiesti uus ja revolutsiooniline etapp oleks hoonestuse laiendamine praeguse Kaarsilla ja Oeconomicumi vahelisele pärispargi alale. On aga selge, et kuni kesklinnas ja mujal Emajõe ääres leidub küllaga hoonestamiseks sobivaid tühje krunte, ei ole mõistlik minna pargi kallale.

Praegu ei takista uute korterelamute rajamist sobiva maa nappus, vaid elanike vaesus ja vähese nõudluse tõttu ka arendajate huvi puudus. Ehk teisisõnu: enne väga lennukate ideede kavandamist peame kõvasti tööd tegema ja jõukamaks saama. Samuti peab tõusma võimalike välisinvestorite, sh venelaste huvi Tartu kinnisvarasse investeerida.

Seega muutub pargi hoonestamine aktuaalseks umbes 20 aasta pärast, kui hakkab otsa saama ka paljude sõja järel varemete peale istutatud puude eluiga. Esialgu aga tuleks korrastada haljastus, kõnniteed ja jõekaldad, rajada laste mänguväljakuid ja muid ajaveetmispaiku ning suurendada turvalisust, et pargid muutuksid ka tegelikult rahva seas populaarseks.

Vastukaaluks äärelinnastumisele peab aga ka kesklinn arenema. Kesklinna potentsiaal on veel suuresti kasutamata, liiga vähe on seal korralikke korterelamuid. Uutesse kvartalitesse ei tohiks aga tekitada pikki monotoonseid hoonefronte, fassaadid tuleks varieerida näiteks lähtuvalt vanadest kinnistupiiridest.

Holmi tänav sillaga

Vähemasti on nüüd esitatud selge ja argumenteeritud, terviklik tulevikuvisioon. Pakutud lahendustega võib üldiselt nõustuda.

Kolmnurksete vanalinnavaadetega väljakute-haljasalade tänavaotstele tekitamise idee on väga hea. Kiiduväärt on ajaloolise Holmi tänava taasrajamine. Samuti on tervitatav, et linnaarhitekt võtab jälle suunda endise kaubahoovi kvartali taashoonestamisele pärast seda, kui Laine Jänes tühistas endise linnaarhitekti Martti Preemi koostatud planeeringu.

Paraku on Tiit Sild paadunud modernist, kes ei taha tunnistada mingisugustki ajaloolise substantsi taastamist. Tema seisukoht, et ajalooline rekonstrueerimine tähendaks justkui ainult kitši, on tänapäeva Euroopas aegunud. Purustatud linnu ei saa ainult jäigast modernismist lähtudes üles ehitada.

Holmi tänav oli 19. sajandist 1941. aastani oluline äritänav ning 1956. aastani jõeületuskoht. Vasakkaldal asusid puuturg, kalaturg ja vanakraamiturg. Tsaariajal liikus jõel liiniparv, Eesti esimesel iseseisvusajal kasutati ajutist ujukitel silda (nn nahksild), 1941 ehitasid sakslased püsiva puitsilla. 1944–1956 oli Holmi ja Uueturu tänava vahel asuv puitsild Tartu ainuke kogu aasta ületatav sild. Võidu silla valmides puitsild lammutati.

Uue Vabadussilla rajamise käigus demonteeritud raudsilla paigaldamine Holmi-Uueturu tänava sihile võimaldaks Tartu südalinnas kiiresti ja lihtsalt rajada nõuetekohase jalgrattatee üle Emajõe. Praegu on need Turusillal ja Vabadussillal, mis mõlemad jäävad kesklinna kaugemasse osasse.

Jalgrattaga Võidu silla ületamine on väga ohtlik, Kaarsild on aga kitsas, järsu pealesõiduga ning ülekoormatud. Raudsilda ei ole võimalik paigaldada algselt plaanitud Marja-Lubja tänava sihile, sest Emajõgi on sellel kohal liiga lai ja kaldad nõrgad (kummaline muidugi, et seda ei suudetud kohe välja selgitada).

Emajõe kallas Holmi-Uueturu vahel on aga korralikult kindlustatud ning jõe laius sobilik. Et päästa raudsilla komponente nende praegusel Supilinna laoplatsil hävimisest (läbiroostetamine ja vargused), tuleks tööga peagi alustada.

Hotell Jakor

Samuti oleks üllas taastada sõjas hävitatud Tartu omamoodi mälestusmärgina linna esimese juugendstiilis ärihoone, Holmi ja Kalaturu tänava nurgal asunud Kudrjavtsevi hotelli Jakor (jakor – ankur vene keeles, 1905, arhitekt R. v Engelhardt) pilkupüüdev fassaad või vähemalt selle stiliseering.

Hoone põles 1941. aastal. Terveks jäänud ärikorrusel tegutses veel pärast sõda puusärgitöökoda (Kalju Leiva mälestused). Ehkki linnainsener Oll paigutas selle 1945. aastal taastamiskõlblike varemete nimekirja, lammutati see linna täitevkomitee esimehe, endise poksijast vabrikutöölise ja stalinisti Bronislav Võrse korraldusel 1948. aastal. Sinna planeeriti rajada hiiglaslik Võidu monument (vt ka Mart Siilivask: «Tartu arhitektuur 1830–1918», Mart Siilivask ja Tõnis Kimmel, «Jalutaja teejuht. Tartu I»).

Hoonealune krunt jääb praegu suuresti Atlantise kinnistule ning taastamine nõuaks selle omanike Urmas Pasti ja Juhan Kolgi head tahet ja pühendumust. Neljakorruselise kapitaalse hoone taastamine (koos võimaliku juurdeehitisega Holmi tänaval) hotelli, konverentsi- või ärikeskusena tasuks end ka majanduslikult ära. Atlantise meelelahutus- ja konverentsikeskuse hoone võiks pealeehitisega tõsta taastatava hotelliga samale kõrgusele, nii et tekiks ühtne kvartal.

Bellevue taastamine

Üks Tiit Silla idee, millega ei saa mingil juhul nõustuda, on Kivi tänava sihis liiga suure Treffneri platsi tekitamine ning seetõttu Kaarsilla juures kitsa teravnurkse kõrghoone (nn flatiron’i) pressimine selle platsi ja Raatuse tänava vahele.

Emajõe vasakkallas Kaarsilla juures toimib visuaalselt Raekoja platsi neljanda küljena ning seda linna tähtsaimat ajaloolist vaadet ei tohiks risustada moodsa kõrghoonega.

Kaarsilla juures tuleks taastada ajaloolise legendaarse Bellevue hotelli põhihoone 1930. aastate ümberehituse järgsel kujul (kuid ilma Kalda tänava külje madalama kõrvalhooneta), mis lõpetaks korrektselt raeplatsi hoonefrondi. Olenevalt hoone laiusest väheneks ka tulevase Treffneri platsi laius ja tekiks traditsioonilisema kujuga kvartal.

Selle Ülejõe tähtsaima sümbolhoone võiks taastada kas või kohe ning selle nimel võiks ohverdada ka mõne puu. Kui tahetakse, saab lahendada kõik tehnilised üksikasjad ning ajalooliste fassaadide tõetruu taastamine pole ka üle mõistuse kallis. Kivisilla taastamine peab aga ilmselt jääma veel kauaks oma aega ootama.

Klassitsistlikule kõrge sokliga Bellevue hotellile ehitati 1900. aastal peale mansardkorrus koos neobarokse nurgafrontooniga (arhitekt Wilhelm Schilling). 1934. aastal kujundati Nikolai Kusmini projekti järgi Raatuse tänava poolsed esimese korruse ruumid äripindadeks ning aknad suurteks kauplusevitriinideks, samuti rajati uus nurgasissepääs. Sisehoovi ehitati moodne kino Heli.

Bellevue hoone oli üks esimesi, mille 1941. aasta 10. ja 11. juulil taganevad punaväed süütasid ning millest algas Ülejõe hiidtulekahju. Varsti tähistamegi selle ja muude kurbade sõjasündmuste nagu Tartu massimõrvade (www.youtube.com, 1941 Luftangriff – Peipussee/Dorpat) ning südalinna purukspommitamise ja lammutamise 70. aastapäeva.

Teadmata asjaoludel lammutati ka pärast põlengut üsna heas seisukorras püsinud Belle-vue müürid juba 1941. aasta sügisel, mitme selle piirkonna hoone varemed püsisid veel aastaid ning lammutati alles aastatel 1945–1949 seoses radikaalse ideega kujundada kogu jõeäärsest alast tänini püsiv park.

Toetan igati uue kvaliteetse hoonestuse rajamist kesklinna, aga kindlasti tuleks taastada ka mõned tähtsamad ajaloolised hooned nende esialgsel kujul ja asukohas. Seda võiks isegi võtta kui aukohust möödunud põlvkondade ees.

Samal teemal: Ülejõe pargiala taashoonestus, TPM 27.04, 03.05, 05.05, 10.05, 17.05, 20.05, 23.05.

Tagasi üles