Pits peenemat poeviina

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mihkel Ellik

FOTO: Margus Ansu

Aegade jooksul on suhtumine alkoholi ja joomisesse olnud erinev, kuid enamasti on võitlus selle pahega olnud olematu või üpris vähe tõhus. Inimesed on leidlikud: kui ei saa kätte peenemat poeviina, kõlbab hästi metsakohin.

Igasuguste statistilise viguritega ei maksa ennast petta, et viinajoomine väheneb. Enne tuleks ikka selgeks teha, kust ostetakse ja see, kas see ka arvele läheb.

Tartlasena puutusin kokku niisuguse värvika tegelasega nagu seda oli Villem Ernits (1891–1982). Tema oli aastatel 1919–1926 üks Eesti karskusliidu juhte. Tema lipukiri oli: ikka ja alati loobuda heaga pahest.

Vaat temaga kohtusin paaril aastal TRÜ Toomemäe raamatukogus. Sain teada, et tema avaldust astuda anti-Bakchose ühingu liikmeks 1969. aastal ei rahuldatud. Öeldi, et selleks pead olema tõeline viinanina, keda siis päästa. Selleaegse vanemõpetajana oli mul temaga suhtlemine küllaltki värskendav.

Nõukogude aeg oli alkoholi asjus väga värvikas. Viinamüügist sõltus nii mõndagi. Viinavaguni saabumisest raudteejaama pajatati legende. Venemaal olevat olnud paiku, kus viinavagunist kraam lattu ja kauplustesse ei jõudnudki. Kohe läks realiseerimisele. Kes neid tülikaid vedusid kannatada jõudis!

Räägiti, et isegi õpetajate kuupalk sõltus viinast. Viinapudel maksis ju õpetaja päevapalga. Kaupluste läbimüügist laekus raha riigipanka. Palgapäeval kord kuus pidid ju rublad pangast võtta olema.

Igasuguste statistilise viguritega ei maksa ennast petta, et viinajoomine väheneb. Enne tuleks ikka selgeks teha, kust ostetakse ja see, kas see ka arvele läheb.

Viinajoomine lokkas kõikjal. Juhtus maal pikemat aega vihma sadama, mindi sageli majandi esimehe juhatusel külapoodi ja osteti ülemine riiul tühjaks. Ilm lihtsalt joodi kuivaks. Suvel ja sügisel oodati aga šeffe heinamaale ja põllule.

Rakvere rajooni eduka majandi, Vilde kolhoosi legendaarse juhi Leppasaare Augusti pikk paturegister viinud ta kord kompartei rajoonikomitee I sekretäri Artur Upsi juurde vaibale. Ta pidi laenatud pliiatsiga kirjutama oma märkmikku, et võtan pitsi ja pean aru. Kas sellest tolku oli. Kord olevat purjutamise eest isegi kümme päeva aresti antud. Ööd tuli soolaputkas olla, kuid igal sellisel kaunil kevadhommikul tuli Volga või Zim esimehele järele. Kevadkülv oli ju lausa riikliku tähtsusega ülesanne.

Kuuekümnendate aastate keskel lauldi Põlvamaal õitsvale sotsialismile oodi: «See elu, mis meil edeneb, seda annab armas viin, kui viina poleks ilma peal, siis oleks elu piin.»

Nüüdisajal ei saa politsei autot põhjuseta peatada. Aktsiooni «Kõik puhuvad» ajal märtsikuu viimasel pühapäeval tuvastati Eesti teedel 83 narko- ja alkoholijoobes autojuhti.

Arvan, et joobeastmed on küllaltki erinevad ja sohvrite paturegister kirju.

Karistamise ja õigele teele juhatamise võimalused võiksid praegugi olla senisest märksa laiemad. Trahvide kõrval võiks mõelda ka kopsakamate kautsjonite kasutuselevõtmisele.

Mul on veel alles omaaegne perforeeritud hoiatustalong, mis päästis sageli 3–5-rublase päevapalga suuruse väljamineku.

Tagasi üles