Valutavate kätega naine teeb haiglavoodis käsitööd

Praegu TÜ Kliinikumi taastusraviosakonnas viibiva Merle Ritsoni rõõmsa meele taga on ta käsitööarmastus ja kinkimisrõõm. Seda püsiva valu kiuste. Foto: Kristjan Teedema

Merle Ritson (37) täidab oma haiglaravist ülejäävat aega kududes,  hoolimata sellest, et põeb haigust, mis paneb valutama kõik ta liigesed, alates varba- ja lõpetades lõualiigestega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi statsionaarses taastusraviosakonnas viibiv Merle Ritson annab oma heatujulisusega jõudu nii palatikaaslasele Milvi Kompusele kui taastusraviarstile Reet Tannele ja füsioterapeut Evelin Kriisale. Kõik nad kinnitavad, et nii tugevat tahet ja ergast vaimu ei kohta nende osakonnas just sageli.

Juba Merle Ritsoni palatiuksele koputades kostab seestpoolt naeruse suuga hõigatud «Jaa!».

Ust avades näeb voodil istumas särasilmset habrast naist, kes ei pane pealtnäha millekski kõiki neid sidemetaolisi tugesid ehk ortoose, millega on kinni tõmmatud viimne kui üks ta käe- ja jalaliigestest. Ka selgroogu toetab korsetitaoline tugi ning koguni ta peas on «kiiver», mis fikseerib lõualuud.

Need toed aitavad tal püsti seista ja liikuda ning iseendaga hakkama saada.

Vardad ja lõngakerad

Vardad koos lõngakeradega on Merle Ristonil öökapil haardeulatuses ja kuigi üle kümne minuti järjest ta kududa ei jõua, on tal esimese haiglasoleku nädalaga valminud puhketoa aknakaunistused ehk terve parv liblikaid ja mesilasi, kes oleksid haiglamajja lennanud otsekui säravast maikuu loodusest.

Merle Ritsoni loodud käsitööesemeid leiab ka paljude taastusraviosakonna töötajate laualt  – raviarst Reet Tanne toob näiteks vaadata oma inglikese, kes käivat arstiga õnnetalismanina kaasas koguni välismaal.

Merle Ritson on Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna sagedane patsient juba viimased neli aastat.

«See on mul siin nagu teine kodu,» ütleb ta, aga lisab, et hea toonuse taga on ka Viljandis elavate lähedaste ja sõprade toetus, samuti Viljandi füsioterapeudi Mikk Pärna ning nõelraviarsti ja psühhiaatri Kaiti Kuiva järjekindel töö.

Kuduminegi on talle otsekui ravi, sest see aitab näppudel liikuvust hoida.

Merle Riston ütleb, et juba enne kooli põdes ta läbi lastereuma, millele tollased arstid tähelepanu pöörata ei osanud, öeldes, et küllap on lapse väsimus ja tujutus tingitud lihtsalt kasvuraskustest.

Merle Ritson on arstide tõsisemas vaateväljas olnud varasest teismeeast peale, eriti viimased kümme aastat. Ta vaatab oma käsi ja jalgu ning hakkab nende poole viidates mõttes loetlema operatsioone, mida tal on tulnud üle elada, kuna liigestel on komme kasvatada luukasveid ehk eksostoose.

«Viis, seitse, üheksa, kümme… Jah, ütleme kümme operatsiooni,» sõnab Merle Ritson hooletult ja lisab, et praeguseks on ta saanud juba niivõrd tugevaks, et meeleheitesse ta enam ei vaju. «Ma ei juurdle selle kallal, miks mul niisugune haigus on ja mis saab kümne aasta pärast. Ma ärkan igal hommikul mõttega, et jälle tuleb üks tore päev. Ma ei pea ennast haigeks, need on vaid mu kehalised iseärasused. Haige olen ma siis, kui mul on kõrge palavik ja ma sellepärast voodist välja ei saa. Mul on aga kõik ju hästi.»

Ei kurda kunagi

Taastusraviosakonna füsio-terapeut Evelin Kriisa treenib Merle Ritsonit iga päev ja ütleb, et patsiendi liigeste liikuvus on taas paranemas.

Merle Ritson treenib end spetsiaalsete lingudega, kuhu kätt või jalga asetades kaotavad jäsemed oma raskuse. Nii saab jala- või käelihaseid suurema amplituudiga treenida, sest valupiir on kaugemal. Treening on vajalik selleks, et lihased ei kärbuks.

Evelin Kriisa ütleb, et Merle Ritson on oma füüsiliselt hakkamasaamiselt üks ta raskemaid patsiente, aga niisugune patsient, kes püsivale valule vaatamata kõige vähem kurdab.

Arvamus

Reet Tanne
TÜ Kliinikumi taastusraviarst:

Merle Ritson on meie kauaaegne patsient, kes põeb süsteemset sidekoe haigust, millesse on haaratud kõik ta liigesed.

Kõige märkimisväärsem on tema puhul aga see, et ta ei ole käega löönud ning on motiveeritud ise toime tulema.

Kui ta vahepeal oli juba ratastoolis, siis nüüd liigub küünarkeppidega.

Õppida on sellest loost seda, kui palju inimene ise oma hea tahtega võib ennast aidata. Ta edeneb kenasti, ja meie eesmärk on säilitada see, mis tal on, ning muuta jõudumööda üht-teist ka paremaks.