Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
/nginx/o/2018/04/29/7815269t1h88a1.jpg)
Vaevalt oli kell laupäeval saanud pool üks, kui Supilinna kiigeplats täitus rahvamassiga. Nimelt tähistas see kellaaeg Supilinna platsipäeva algust ning kohe läks ka vilkaks tegevuseks: lavale astus üles rohkelt esinejaid, oma kauplemisoskuse võis aga proovile panna täikal, kus müüdi kõikvõimalikku kraami mängudinosaurustest taimeistikuteni.
Erinevalt mullusest, kus rahvas sai kaela nii päikest, äikest, vihma, rahet kui lörtsi, oli ilmataat seekord armulisem ja samavõrra päikeseline kui ilm, tundusid suures osas olema ka platsipäevaliste näod. «Ei tea milles asi, aga Supikas teeb alati tuju heaks,» tabas kõrv üht vahvlileti taga seisnud naist teisele ütlemas.