Signe Kivi: karguga Tartus, Brüsselis ja Pariisis
Tallinlane Tartu üürikorteris. 4. osa

Signe Kivi

FOTO: Kristjan Teedema

Nii. Leidsingi lumevabas Tartus viimase koha, kus oli umbes viis sentimeetrit musta jääd. Sekundi pealt saabus kassiahastus, sest olin oodanud pikisilmi eelseisvat sõitu Brüsselisse lapselapse juurde ja seejärel Pariisi esindusliku näituse avamisele, aga krõks hüppeliigeses ja soe, aeglaselt ülespoole roomav valulaine ei jätnud kahtlust, et paremat jalga mul niipea käimiseks olemas ei ole.

Kolm tundi EMOs, kaks karku ja mäesuusataoline abisaabas ning teistmoodi elu võis taas alata. Taas sellepärast, et paraku polnud see minu elus ei esimene ega teine, vaid lausa mitmes kord ja süüdi olen ikka ise. Natukene muidugi ka jää ja konarlikud kõnniteed. Ja neid leidub paraku Eestis igas linnas.

Mõni aasta tagasi, kui kipsitasin paremat kätt, sain aru, kui abitu on inimene vasakut kätt kasutama. Ja kui oluline oleks kõikide kehaliikmete parem tundmine.

Katsu sa vasaku käega leiba lõigata või kurki koorida ... või nägu pähe maalida. Joonistamine õnnestus mul «vale» käega isegi ootamatult hästi, sest tahtmine ja tulemus olid huvitavas vastuolus, mis loodule mõnusa vungi andis.

Tegelikult on mõnikord kasulik tunda, milliseid jõupingutusi peavad tegema need, kel iga päev abivahendeid vaja. Minu kogemus on see, et hommikuses Tartu bussis on noored nii ennastunustavalt nutiseadmetesse süvenenud, et ega naljalt vanemat inimest või abivajajat ei märgata. Ja pärastlõunal on needsamad bussid väsinud algkoolilastest pungil ja siis on suurte raskete kottidega mudilasi jälle kahju püsti seisma paluda. Samas olen just Tartus mitu korda näinud, kuidas abivalmid bussijuhid ratastoolis reisijat peale ja maha aitavad, niisugust pilti pole – ausalt – pealinnas kunagi märganud.

Üllatav, et suurlinnas Pariisis olid ka vanemad reisijad kohe krapsti püsti, kui sisenesin kepiga metroovagunisse. Tihti oligi lausa piinlik hallipäiste daamide ja härrade ees, sest ega muidu tervel inimesel see toega liikumine mingi eriline proovikivi pole – vaja vaid hoolikas olla, et keharaskus ikka tervele jalale satub ja kark teistele ette ei jää.

Aga seda, et needsamad kargud ja toed võiksid ka vähe viisakamad välja näha, olen ikka mõelnud. Aastaid tagasi arutasime kolleegide-kunstnikega, et tuuniks olemasolevaid abivahendeid ja teeks ühe näituse, sest on ju need samasugused vajalikud aksessuaarid nagu näiteks prillid, mida kantakse mõnikord ka eputamise pärast, aga mõtteks see jäigi.

Nüüd tuleks see vana idee üles soojendada või mõnele disainibüroole sokutada. Usun, et soovijaid jätkuks.

Kunagi Brüsseli vanalinnas kolades leidsin imetillukese poe, mis müüs tuhandeid mitmesugusest materjalist ja erinevat stiili jalutuskeppe. Kahetsen siiani, et neist ühte, daamile disainitut, särav kalliskivi käepidemel, endale tagavaraks ei ostnud. Poepidaja, hallipäine härrasmees, oli nukker, et müük on niru ja tänapäeval ei peeta lugu heast stiilist, mille juurde kuuluvad kaabu ja piip ja kepp. Ja et sellepärast peab ta poe kinni panema. Panigi.

Hoolimata palju aeglasemast kõndimisest – aga võib-olla just seepärast – on pikkamööda saabuva kevade märgid mulle sel aastal kuidagi eriliselt selged. Terve pika talve imetlesin Karlova aknalaudadel potililli ning nüüd on nii mõnigi taim hakanud kosuma ja õitsema. Nii on minu töö- ja kodutee täis lilleüllatusi ja fotoaparaadis kümneid eriilmelisi iluaknaid.

Ja mis seal salata, kui tuulisest ja rõskest Tallinnast lõuna poole sõidan ja loodus silmanähtavalt lopsakamaks läheb, olen juba ette elevil ja õnnelik, et sellel aastal on mul kaks kevadet. Kui Tartus sirelid õitsevad, on maakodus veel põõsad ootel. Ja kui maakodus hakkavad sirelid õitsema, on siin juba teised tulijad. Nii saavad tuhandekordselt tasutud kõik need tagumiktunnid, mida kahe linna vahel sõitmine ja Tartus töötamine tähendavad. 

FOTO: Signe Kivi illustratsioon

Tagasi üles
Back