Rektorikuub Toomas Asseri õlul on nii võit kui kaotus ühekorraga

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rektorivalimised. Kõnepuldis on Toomas Asser.
Rektorivalimised. Kõnepuldis on Toomas Asser. Foto: Sille Annuk

Mõnikord otsid üles oma vana loo, sest aeg annab selleks põhjuse. Nagu nüüdki, mil tänaste ajalehtede uudised räägivad Tartu ülikoolile valitud uuest rektorist, neurokirurgist ja akadeemikust Toomas Asserist.

Umbes kuus ja pool aastat tagasi otsisin toimetaja palvel persooni, kellega vestelda Tartu Postimehe ühes aastalõpunumbris elust, tööst ja inimestest.

Tartu Ülikooli närvikliiniku juhataja, professor Toomas Asser oli siis just valitud akadeemikuks... Ja kui palusin talt intervjuuks nõusolekut, siis ta kõigepealt kahtles, kas tal on üldse midagi huvitavat rääkida, aga andis siis toomasasserlikult sõbralikult nõusoleku.

«Kõige rohkem tunnen ma rõõmu erialasest tööst,» ütles ta tolles intervjuus. Toomas Asser andis intervjuu vahetult pärast operatsiooni.

Ka rääkis ta sellest, et inimestes hindab ta ausust ja otsekohesust, sõnapidamist. Seda et inimene oleks niisugune, nagu ta paistab.

Ma arvan, et Toomas Asser mõtleb täpselt samamoodi ka nüüd. Ja ka täna, päev pärast rektoriks valimist, on ta jälle lõikustoas.

Augustist rektorikuube kandma hakkav mees on Tartule ja Eestile ühekorraga nii võit kui kaotus. Võit alma materile, kuna ligi saja-aastase vahe järel on ülikoolile rektor valitud taas arstide seast. Ja kaotus Eesti neurokirurgiale, sest nagu Toomas Asser ise on öelnud, nõuab skalpell pidevat käeshoidmist, aga et rektoriamet seda paratamatult ei võimalda, tuleb kirurgiametile joon alla tõmmata.

Igal juhul on vaja akadeemik Toomas Asserile soovida nüüd seda, et ta ülikooli ees olemine tooks talle rõõmu, et see innustaks teda ja täidaks uue energiaga nii, nagu seda on teinud erialane töö. Ja palju õnne, sest igas ametis peab inimesel õnne olema.

Intervjuu ilmus Tartu Postimehes 2011. aasta 23. detsembril.

Neurokirurg, professor Toomas Asser oma töökabinetis.
Neurokirurg, professor Toomas Asser oma töökabinetis. Foto: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Eesti Teaduste Akadeemia vastne liige Toomas Asser on mees, kes hoolimata oma eriala tipus püsimisest ei tüki esile. Temas on mingit seletamatut tummisust ja kõnekat vaikust. See vaikus tõmbaski rääkima.

Mis te, Toomas Asser, sellest akadeemikuks saamisest arvate? Mida seal akadeemias õigupoolest tehakse?

«See on kolleegide suur tunnustus. Aga jah, akadeemia tegevus on avalikkusele suunatud küll, kuid probleemi juurikas on ikkagi see, et enamik inimestest sellest suurt midagi ei tea. Ilmselt on palju tahetud, et minagi ülevaadet omaksin.

Aga need kolleegid, kes seal on ja keda ma tunnen, on kõik vaieldamatult oma eriala tipud. Ma ise kujutan ette, et mul võiks olla seal niisugune roll, mis aitaks arstiteadust ja meditsiini laiemalt, teise rakursi alt vaadata.

Akadeemia tegemised võiksid olla nähtavamalt suunatud ka noorte erialavalikule ja kaasatõmbamisele. Arste on meile väga vaja.»

Teie ise tulitegi just operatsioonilt. Kuidas läks?

«See oli noore inimese ajukasvaja. Just-just ilmnenud. Tehniliselt läks hästi ja vahetu prognoos on hea.»

Kui sageli te jõuate üldse mõelda inimeste elude peale?

«Me mõtleme selle peale kogu aeg. Loomulikult on kõikides arstierialades vastutus väga suur, ma ei taha ühtki esile tõsta. Aga erialal, mida mina esindan ehk neuroloogias ja neurokirurgias, on see muutuste ulatus, mis võib haigustega seoses aset leida, suurem ja drastilisem. Muutuda võib inimese psüühika, lausa ta olemus. Loomulikult me mõtleme inimeste elude peale.»

Nädalalõppudel sõidate Otepääle.

«Nii see on. Kui vähegi võimalik, siis alati. Täpsemalt Käärikule. Elamise hoidmine seal ja sellega tegelemine viib argisekeldustest välja. Ja seal on sportimistingimused väga head. Me abikaasaga proovime neid kasutada.»

Aga nüüd, mil sajab vihma, nii et ei saa ei suusatada ega rattaga sõita?

«Vihmahoogude vahel võib kõndimas käia.»

Kas te võtate vahel kitarri ka kätte ja ümisete mõnd viisi?

«See on rohkem aastalõputeema, kui kõik kogunevad ... Korra aastas niisiis. Kõik meie kolm last on kooris laulnud. Mu arstist abikaasa õde on muusikaharidusega inimene. Selleks kõigeks on vaja leida aega ja õiget hetke.»

Võiks ju küsida, et kui inimene tegeleb tööga, mis innustab teda ning täidab aina uue energiaga, siis milleks üldse puhata.

«Olukordade vahetust on vaja. Isegi kui töö väga meeldib.»

Kuidas saada pea mõtetest puhtaks? Kas teil on mõni nipp?

«Ei ole. Vahel on vaja lasta neil just rännata. Kui on näiteks tõsisemad probleemid haigetega ... Ikka arutad mõttes läbi, miks see olukord tekkis, kas see on juhuslik või mis selleni viis. Mõnikord on see lihtsalt paratamatus. Alles siis, kui vastused käes, rahuned maha.»

Üks kummaline asi, mis inimeste meeli veel väga tugevalt puudutab, on lõhn. Näiteks jalutasin pojaga mööda teeserva ja kuskilt sattus ninna põlema pandud lehehunniku lõhna. Mu poeg ütles, et oi, tal tuli vanaisa meelde. Mu isa, tema vanaisa on aastaid surnud. Siis ma mõtlesingi, et näe kui kummaline, et lõkkesuitsu viirg tekitas temas niisuguse varase lapsepõlve mälestuse ja ajas liikumise.

«Lõhnatundlikkus on väga ürgne ja võimas aisting. Mu kolleegid muuseas uurivad seda, täpsemalt Parkinsoni haigete lõhnataju, spetsiaalsete testidega. On väga huvitav, kui palju võib lõhnataju muutus inimesele tähendada ning kuidas inimesed erinevas kultuuritaustas lõhnu tajuvad ning kuidas me üht või teist lõhna interpreteerime.»

Kui nüüd tööst ja puhkusest ja tervisest veel rääkida, siis kuidas teie tervis on?

«Minu tervis on hea. Ma tunnen end füüsiliselt ja vaimselt väga hästi.»

Ja kuidas teile meeldib olla 50. eluaastates mees?

Toomas Asser.
Toomas Asser. Foto: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

«Ma arvan, et on hea olla sellises vanuses. Kõige rohkem tunnen ma rõõmu erialasest tööst. Neurokirurgias me tegutseme ju üsna väikse meeskonnaga. Aga keskkond ja vastastikune usaldus ja kompetentsuse edasiandmine, see kõik toimib meie eriala sees väga hästi. Ja kui sa oled parasjagu 50. aastates inimene ja tunned, et su ümber ongi enam-vähem kõik nii, nagu see Eestis on saavutatav, siis muidugi oled rahul.»

Teie isa töötas kirurgina ja ema oli sisehaiguste arst. Kas nad on elus?

«Ei ole, mõlemad on läinud. Isa varem, haiguse tõttu. Ema vähem kui kümme aastat tagasi, ka haiguse tõttu. Emal oli kummalisel kombel ajukasvaja.»

Mure ta saatuse pärast võis olla küll kohutav.

«Jah, muidugi oli. Aga paratamatult on ju nii, et inimese elu saab otsa. Mu ema suri 77-aastaselt.»

Kas te ise vahel surma peale mõtlete, iseenda surma peale?

«Noh, me oleme ju ... See kõik on võimalik! Eriti, kui vaatad näiteks, mis vanuses inimesed satuvad meile haiglasse, mis seisus nad on ja miks neist mõned surevad.

Lubamatult palju on hoolimatust enda suhtes. Niimoodi lihtsalt on.

Ma jäin sel suvel ilma ka oma nooremast vennast, tema suri jalapealt – südame äkksurm.»

Kas olete usklik inimene?

«Ei ole. Me elame küll Pauluse kiriku taga ja pühapäevased kellahelinad jõuavad meile väga valjult tuppa. Ma olen pigem pragmaatik.

Tegelen praegu ajusurma diagnoosimise probleemiga arstlikult poolelt, aga seegi küsimuste ring on väga otseselt seotud religioonidega. Mäletan, et Nõos füüsikaeriklassis õppides oli mul huvi usundite vastu suur, aga ma ei ole lasknud end neist nakatada.»

Missuguste omadustega inimesed teid tõmbavad ehk kelle sõber te olla soovite?

«Ma hindan seda, et inimene olekski niisugune, nagu ta paistab. Ausust ja otsekohesust. Kindlasti sõnapidamist.»

Aga ausus ja sõnapidamine ei paista inimesest kohe sugugi välja.

«Ma arvan siiski, et inimest on suhteliselt kiiresti võimalik hinnata. Mitte kõiki ta väärtusi loomulikult, aga ta üldolemust on võimalik tabada. Arstidena me oleme seda õppinud. Inimese käitumislaad, tema avatus – see kõik on hinnatav.»

Mis teie meelest on elus edasiviiv jõud?

«Uudishimu kindlasti, kuniks see on säilinud.»

Kas te olete õnnelik inimene, Toomas Asser?

«Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin õnnetu olema ... Ma ei saa öelda, et ma käin nüüd kogu aeg ringi kohatult naeratades. Aga mingit väga suurt nukrust mul peal ei ole ja seepärast arvan ma, et olen õnnelik küll.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles