Priit Pullerits: lagunev Tartu

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Huvitav, mida näeb tallinlane, kui saabub Tartusse? Kas sedasama, mida näeb tartlane, kui läheb Valka, Võrru või Viljandisse? Hiljuti tuli mul Tartu kesklinna lähistel läbida lühike, vaevalt kahesajameetrine jupp Härma gümnaasiumi eest Kuperjanovi tänava kõrvakliinikuni. Täpselt sama lõik, mis tuleb läbida neil, kes saabuvad rongiga Tallinnast ning lähevad jalgsi kesklinna.

Tõdesin, kui palju on mu lapsepõlvega võrreldes Tartus muutunud. Paraku mitte paremuse poole. Mu lapsepõlv jääb sügavasse nõukogude aega, kuue- ja seitsmekümnendatesse.

Vana raudteelaste klubi, kus töötas mu vanaisa ja kus sai nädalas korra-kaks kinos käia, seisab nüüd, kui ERM sealt välja kolis, selge otstarbeta. Edasi, Veski ja Kuperjanovi tänava ristmiku teises servas vaatab vastu kurb mälestus omaaegsest ülikooli töötajate lasteaiast. Selle õuel, kus poisieas sai tõukerattaga kihutatud ja liivakastis ehitatud, pole aastaid elumärki olnud. Aedki, mis nüüdset ÜS Raimla hoonet ümbritseb, on longus.