Heljo Pikhof: Eestisse on hea sündida, kuid siin eluõhtut veeta …

Heljo Pikhof Foto: TPM

Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks. Must auk on ühiskonda juba endasse neelamas – meie lapsi, meie töötegijaid, meie vanu.

Loodetavasti on selleks korraks läbi hekseldatud vabariigi juubelisünnipäeva tualetid ja paika pandud see, et hümni tohib varahommikuse kohvi kõrvale raadiost kuulata küll, ei pea laua tagant püsti kargama. Kui palju auru läks aga nende pseudoprobleemide peale!

Tegelik elu on teine. Iga päev sünnib inimesi, iga päev sureb inimesi ja vahepeal teeb enamik meist palehigis tööd. Ja kui Eesti on – mitmete rahvusvaheliste näitajate järgi – hea koht sündimiseks, siis päevade eluõhtusse veeretamiseks ei ole ta seda teps mitte.

Mõnede hinnangute järgi on meil 200 000 inimest, kes peavad korraldama oma lähedase pikaajalist hooldust. Umbes 13 000 on omaste hooldamisega sedavõrd hõivatud, et neil on välistatud tööl käimine.

Täpseid arve ei oska keegi öelda, sest elus, teadagi, on esindatud kõik hallid varjundid. Kui suletud uste taga on (vana)inimene, kes omal käel toime ei tule ja/või vajab pidevalt järelevalvet ja hoolitsust, tähendab see ka abistajale mitmekordset koormat, pingeid, pahatihti läbipõlemist, nii materiaalset kui vaimset vaesust, noorte ja vanade (tähelepanuvajaduse) vastandamist, ehk sündimata jäävaid lapsigi … Ja koduõhku, mis on süütundest paks.

Eakas inimene tunneb süüd, et on lapsele koormaks kaelas, laps – tihtilugu ise juba põduravõitu – tunneb süüd, et ei suuda teha nõnda palju, nagu süda käsiks või arstid-õed-põetajad oskaksid.

Aga hooldekodusse pole kohta leida või siis pole raha, et selle eest tasuda. On ju Eestis pea kogu hoolduskoormus jäetud pere kanda.

Eakas inimene tunneb süüd, et on lapsele koormaks kaelas, laps – tihtilugu ise juba põduravõitu – tunneb süüd, et ei suuda teha nõnda palju, nagu süda käsiks või arstid-õed-põetajad oskaksid.

Ometi ei tohiks ühes arenenud riigis see, kas inimene saab talle vajalikku hooldusteenust, sõltuda laste ja lastelaste majandusseisust. Meil on aga nii, et kui raha näiteks hooldekodu jaoks perel pole, peab keegi lähedastest töölt ära tulema, et abivajajat hooldada. Seadusetähe järgi on küll õigus omavalitsuselt abi küsida, ent sotsiaaltöötajate kogemuse kohaselt ei saa 99 protsenti laste või lastelastega peredest sealt hõlpu, kui, siis ehk nõustamise. Hästi on läinud neil vanureil, kel omakseid ei olegi, võiks nüüd küüniliselt nentida.

Süsteemi tuleb muuta nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Ei hakka Põhjamaade näiteid kui punast rätikut lugeja ees lehvitama, kuid arenenud riikides toimib üldjuhul kas hoolduskindlustus või siis arvestatakse inimese enda pensioni suurust, kusjuures piisav taskuraha peab statsionaariski kätte jääma. Kusagil mujal ei ole minu teada sellist korraldust, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

Aega viitmata tuleb sujuvalt suhtlema panna ka tervishoiusüsteem ja sotsiaalhoolekanne. Praegu on pahatihti nii, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Pärast haiglaravi võib inimene vajada hooldamist, kuid sellest ei anta kellelegi teada ja nii jääb ta abituna koju. Liiga suur on surve kallitele meditsiiniteenustele, mida teinekord ei vajatagi, üheks põhjuseks tõik, et rahastamiskorra erinevuse tõttu on omaosalus siin väiksem.

Hooldusteenuste kättesaadavus ja tasu suurus on piirkonniti üpriski isesugune, seda on ka raha kasutamise mõttekus. Võib-olla peaks kehtestama üle riigi ühtsed standardid – lisaks neile kümmekonnale, mis praegu on omavalitsustele kohustuslikud.

Kui ütlen, et Tartus on seis hea, siis küllap leiduks neidki, kes tahaks mind kividega surnuks loopida. Ometi oleneb kõik taustsüsteemist. Igatahes võivad meie üksi elavad eakad saada kodust hooldust, õla on alla pannud ka erasektor, aga nende puhul kipub teenustunni hind kole krõbedaks. Psüühiliste erivajadustega inimestele on saadaval nii koduhooldus kui päevahoiuteenus koos toitlustamisega nädal ringi.

Meil saab kasutada sotsiaaltransporti ja tellida sooja toitu koju, nõutada isiklikku abistajat, häirenupu paigaldamist, kodu kohendamise toetust, kui tavatoimetamine läheb raskeks. Vanemaealiste hulgas on ääretult populaarsed päevakeskused, kus nii mõnigi tegevus on hoolekande nägu.

Jah, ka Tartus hooldusvajadus aina kasvab ja hooldekodukohti napib. Linnavalitsuse kohti on puudu sadakond, teist sama palju inimesi ja rohkemgi on järjekorras tasulistele kohtadele, mistarbeks kulub omastel ümmarguselt 900 eurot kuus. Lisaks ootab oma järge üle 150 psüühilise erivajadusega eaka.

Tegelikult ei ütle arvud suurt midagi. Kui vähegi kannatab, ei taha keegi koduseinte vahelt võõrasse haigevoodisse heita. Riik ja kohalikud omavalitsused peaksid esmajoones panustama just kõiksuguste koduteenuste, sealhulgas õendusabi arendamisse. Seda enam, et ühiskonnale on see ka kõige odavam võimalus.

Norrakad on omist kogemusist kujukalt välja toonud, et hooldekodus elamine maksab umbes viis korda ning (pikaravi)haiglas viibimine seitse korda rohkem kui kodune hooldus. Meil on küll haiglas ajapiirang peal.

Kõike on vaja, millest vaid riivamisi rääkisin: ja hooldekodukohti juurde, ja raviteenuseid otstarbekamalt kasutada, ja seenioride kodusid, kus argitoimetustega oleks hõlbus toime tulla ja kus oleks näiteks korter ka õendusabi tarvis, ja ära kasutada vabatahtlike abi … Aga sellestki on lootusetult vähe.

Kümneid aastaid oleme veeretanud kui kuuma kartulit pihus probleemi, kuidas toetada hooldusvajadusega inimesi ja nende pereliikmeid. Mäletatavasti arutas riigikogu märtsi alul väärika vananemise ja hoolduskindlustuse küsimust. Selle eel käis sotsiaalministeeriumi, teadlaste, rakkerühma ja komisjoni pikk põhjalik analüüs, arutelu, ettepanekute sõelumine.

Koguni meedia leidis ruumi selle ebaatraktiivse teema kajastamiseks. Nüüdseks on see kui suits õhku haihtunud. Jah, voodihaiged ei saa oma õiguste kaitseks isegi mitte rahumeelsele marsile välja tulla.

Kusagil mujal ei ole minu teada sellist korraldust, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

Kas luua hoolduskindlustus? See annaks väärikuse, teadmise, et inimene ei jää ka põdurana oma lastele ristiks kaela. Meile ei sobi, arvasid asjatundjad, sest tööjõumaksud on rängad nagunii. Ka Maailmapank ei soovitanud seda teed.

Haigekassast võtta ei tohi, sest eelarve käriseb ammuilma ning see saab ise esimest korda riigilt arstiabi kättesaadavuse parandamiseks juurde 220 miljonit eurot aastatel 2018–2021, edaspidi loodetavasti 100 miljonit eurot aastas.

Eestis on avaliku sektori rahastus pikaajalisele hooldusele kolm kuni seitse korda väiksem kui OECD või Euroopa Liidu riikides keskmiselt. Meil annab riik selleks eri allikate põhjal 0,2–0,6 protsenti SKTst, kuid Leedus on see näitaja 1,4 protsenti, Soomes 2,4 ja Rootsis 3,6. Vaja on poliitilist otsust, et leida eakate sotsiaalse kaitse jaoks raha, ja vaja pole mitte vähe.

Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest lihtsalt pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks. Must auk on ühiskonda juba endasse neelamas – meie lapsi, meie töötegijaid, meie vanu. Iga päev, mis antud elada, on väärtus. Ja meie teha on, et see oleks elatud väärikalt.