Laulusaade «Eesti otsib superstaari» leiab arvatavasti vaatajaid-kuulajaid erinevas eas inimeste seast, sest kuulumata küll n-ö fännide hulka, on tore näha noorte andekate inimeste võimeteproovi. Eelvoorude palaganist on välja sõelutud kümme tõesti musikaalset ja võimekat lauljat, kellest üks peab igas saates lahkuma.
Lugeja kiri: andke eesti keelele vähemalt võimalus!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neist on kahju, aga kahju on veel ühest asjast – enamasti lauldakse inglise keeles ja vaid ühes voorus on eestikeelne laul kohustuslikuks tehtud. Mõned on söandanud ka peale seda eesti keeles laulda ja saanud kohtunikelt kiita umbes nii: tore, et hakkama said, eesti keeles ongi raskem laulda.
Kuhu me oleme jõudnud?! Kas varsti tõlgime ka laulupeo laulud inglise keelde, sest noortel on sedaviisi lihtsam? Kui eesti keeles on raske(m) laulda, siis õpetatagu noori inimesi!
Ka teises lauluvõistlussaates ehk eurolaulu valimisel – kuigi seda nimetatakse jonnakalt «Eesti lauluks» – on valdav inglise keel, mida rahvusvahelise tunnustuse ootuses ehk mõistagi võiks, aga miks me ei soosi oma emakeelt kohalikus meelelahutuses?
Kas tõesti jääme ootama aega, mil eesti keel kõlab laulus aktsendiga nagu omal ajal puuingliskeel, siis, kui me seda veel suures ilmas praktiseerida ei saanud...
Ei tasu unustada, et keel hakkab manduma siis, kui seda enam igas vallas tähtsaks ei peeta – meie sugulaskeeltest leiab näiteid küll ja küll. Ja mitte ainult ugrimug-rist. Ka ukrainlased panid oma lapsi venekeelsetesse koolidesse, et nad elus paremini läbi lööksid.