Jüri Kõre: teerull linnaplaneerija tööriistakastis (1)

, Tartu volikogu liige, valimisliit Tartu Heaks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Kõre.
Jüri Kõre. Foto: PM/SCANPIX BALTICS

Tartu tänavad õhkavad teerulli järele ja see võimas masin on kindlasti üks linnavalitsuse lemmiktööriistu. Viimase kuu jooksul on teerulli kasutatud pigem kujundina, iseloomustamaks praegust riigi planeeringukorraldust.

Spetsialistid hoiatasid enne kehtiva planeerimisseaduse vastuvõtmist 2015. aastal, et varem kehtinud avalikkuse kaasamise põhimõtte asendab uus seadus informeerimise kohustusega.

Paraku jäi nende hääl liiga nõrgaks, et laiem avalikkus ja riigikogu enamus (Reformierakonna, IRLi ja sotside koalitsioon) oleks eelnõu menetlemisel mõtlemiseks pausi teinud või lausa pidurit tõmmanud.

Märtsi lõpus Tartu linnamuuseumis planeerimise ja kaasamise teemat lahanud seltskond (Mati Raamat, Aivar Tuulberg, Karin Bachmann, Kärt Rebane, Kalle Kulbok, Enriko Talvistu ja pool saalitäit pigem nooremapoolseid linnakodanikke) oli keskmise planeeringuid arutava auditooriumiga võrreldes väga vaoshoitud. Pigem tunnistati, et kvantiteedi vaatenurgast käib kaasamine tõusujoones. Kvaliteedi, asjaosaliste sisulise koostöö edenemise küsimuses arusaamad lahknesid.

Viimase paari aasta Taaralinna planeeringuvaidlustest on groteskseim Karlova seltsi katse kaasa rääkida endise Päeva pargi tuleviku kavandamisel.

Oleme tänu nn Est-Fori eriplaneeringule nüüd palju targemad kui eile ja homme kindlasti veel targemad kui täna. Muuseas teame seda, et tartlased hindavad ärist ja majanduslikust heaolust kõrgemaks mitteärilisi tegevusi ja looduslähedast keskkonda.

Pikale veninud vaidlus hoonestuse ja haljastuse vahekorra üle lõppes kohtumaja trepil, kust selts enda ettepanekutele tuge otsis. Ukselt saadeti nad tagasi argumendiga, et põhikirja järgi pole see seltskond keskkonnaorganisatsioon ning diletantidega asjaajamine on vaid tühi ajaraisk (TPM, 15.12.2017).

Kui jutt käiks Eesti esikümne hulka kuuluvast pargist, siis oleks kaasarääkijatelt peenemate botaaniliste teadmiste kohta paberi küsimine arusaadav. Et mis puud raiuda ja mida säästa. Kas selline lähenemine üldisemas plaanis (pargi planeerimise kohta võivad arvamust avaldada botaanikud, saapavabriku koha pealt parkalid jne) ka põhjendatud on, ei tea.

Paraku ei anna alles jäävad kümmekond arukaske Pargi-Tähe tänava ristumisnurgas pargi mõõtu välja ja küsimus on selles, kas ja mida tollel pisikesel avalikul rohuplatsil ülepea teha saab. Kas ta sobib rüblikutele ronimiseks, keskealistele kõndimiseks, eakamatele istumiseks vms? Kui seda hinnangut ei oska anda senised pargi kasutajad Karova seltsist, siis kes veel?

Kuigi praegu on Lina tänava kunagise nakkushaigla kvartali kohta tehtud planeeringu ümber vaikus, liigub seegi kava pigem groteskse lõpu poole.

Algul seitsme puithoonega miljööväärtuslikust alast on nüüdseks suur osa läinud: kolm hoonet on lammutatud ja asemele tulevad endisaegsetega võrreldes mitu korda suuremad uusehitised.

Kinnistu hoonestamata põhjaküljele kavandatud lasteaia ehitamise aega ei oska keegi ennustada. Planeerimise senist käiku silmas pidades ei saa välistada sedagi, et kusagilt ilmub välja hoopis ärihoone ehitamise mõte.

Sellisel juhul tekib samasugune keskkond, nagu paar kvartalit edasi Nõva tänaval. Seal on ühe-kahekorruselised eramud, ilmselt nende elanikud ei tunne ennast seal viiekorruseliste paneelmajade haardes sugugi mõnusalt.

Vaidlused, kus on piir, millest alates veel võib miljööväärtuslikust alast rääkida, said punkti piirkonna hoonestamiseks korraldatud arhitektuurikonkursi võidutöö väljakuulutamisega (TPM 15.11.2017). Võidutöö järgi tulevad puithoonete asemele nendega mahult sarnanevad monoliitbetoonist majad.

Kehtiv planeering määrab hoonete välisviimistluse materjali järgmiselt: puit – viis hoonet, krohv-puit – neli hoonet, kivi, klaas, metall, betoon, krohv ja puit – kaks hoonet.

Miks nii konkursil osalejad kui ka žürii planeeringut ignoreerisid, see võiks ehk olla intriigi otsiva uuriva ajakirjaniku teema. Kuid on ilmne, et ühel osal selles (planeerimis)protsessis osalenutel – Karlova ja Supilinna seltsil, säästva renoveerimise infokeskusel ja Eesti rohelisel liikumisel – tõmmati vaip alt ära.

Paraku ei anna allesjäävad kümmekond arukaske Pargi-Tähe tänavate ristumisnurgas pargi mõõtu välja ja küsimus on selles, kas ja mida tollel pisikesel avalikul rohuplatsil ülepeakaela teha saab.

Eks õige pea saab näha ka volikogu reaktsioone, sest olemasolevat planeeringut tühistamata ja uut kehtestamata pole kavandatavatele betoonmajadele võimalik ehitusluba anda. Kuna protsess on kestnud kümmekond aastat, siis pole näiliselt ju sobiv teerullistiilist rääkida. Paraku vist mitte ka koostöövaimust.

Vahest kurioosseim hoonestuskava, millega ka vähemalt osast eelmise volikogu koosseisu koalitsioonipoliitikutest üle sõideti, seondub Holmi pargiga. Selle planeeringu rosinaks, mis toob pargi likvideerimise põhjenduste hulka avaliku huvi, on jutt riigimaja loomise vajadusest.

Suur oli üllatus, kui valitsusasutuste Tallinnast ärakolimist käsitlevas volikogu 12. veebruari istungi päevakorrapunktis teatas rahandusministeeriumi asekantsler, et sellise maja ehitust riigil plaanis ei ole (ja ilmselt lähiajal ei tule).

Vastava pea sajaleheküljelise kontseptsiooni Tartut puudutav osa koosneb paarist reast. Aga kogu lõigu sisu ütleb ära esimene lause: «Kontseptsiooni kohaselt ei ole planeeritud riigimajade loomist Tartusse.»

Teada on kavatsus kolida maavalitsuse hoonesse kahes kohas paiknev sotsiaalkindlustusamet, ei enamat.

On loomulik, et Holmi pargis kinnistuid omavatel eraomanikel on ärihuvid. Kuid oleme tänu nn Est-Fori eriplaneeringule nüüd palju targemad kui eile ja homme kindlasti veel targemad kui täna. Muu seas teame seda, et tartlased hindavad ärist ja majanduslikust heaolust kõrgemaks mitteärilisi tegevusi ja looduslähedast keskkonda. Pigem siis mitte asfalti ja kivi, vaid puid ja rohelust.

Seega pole vahet, kas teerulli istmel on minister või linnapea. Linnaplaneerimiseks peaksid mõlemad kasutama sellest lihtsakoelisest masinast pisut peenemaid instrumente.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles