Heiki Lill: valesti valitud elu

Heiki Lill

FOTO: Kristel Vask

Erinevad religioonid ja uskumused käsitlevad inimest ja tema tulemist maailma erinevalt. Ühe uskumuse kohaselt, mis mulle meelde on jäänud, valib veel sündimata inimese hing ise endale ema-isa ja koos nendega ka asukoha, kus ta hakkab arenema-toimetama. Seega laiemalt paneb paika ka sünni ja surma hetke ajateljel ning geograafiliselt riigi ja omavalitsusüksusegi. Siit edasi võib järeldada, et oleme kõik oma heades ja halbades juhtumistes vaid ise osalised. Kuid kui jääda selle teooria juurde, siis kas meil võis olla piisavalt infot, et ise endale kõiki õnnetusi ja halvasti minemisi teadlikult kaela tuua? Või oleme siiski võimelised ka midagi paremaks muutma?

Öeldakse, et kui tahad maailma paremaks muuta, alusta iseendast. Väga hea – enam nätsu maha ei sülita, prügi tuleb prügikasti panna, poes käi taaskasutatava kotiga. Juurikaid võiks üldse ise kasvatada. Aga mida sa selle pagana kinnipandava päästeametiga peale hakkad? Nojah, tuleb hakata priitahtlikuks pritsimeheks. Kindluse mõttes hakata abipolitseinikuks. Kohe hulga turvalisem olla.

Ainult, et … kiirkorras ei õpetata kuskil sünnitusabi osutama. Jah, sellega on asi kehva. Ahhoi, sotsiaal- ja haridusminister! Palun korraldada kursused, kus õpetatakse sünnitusabi andma! No ei pea olema väga põhjalik kursus. Piisab ehk, kui YouTube’ist pilti näidatakse ning asjatundja kommenteerib kõrval. Nagunii lähima paari päevaga ununeb enamik õpitust ära. Absurdne? Tundub nii. Kuid kui vaadata avatud silmadega enda ümber toimuvat, siis ehk nii lähebki.

Kas eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade tähendab eesti rahvuse, keele ja kultuuri viimist kahte-kolme suuremasse keskusse?

Mingil hetkel on endaga hakkama saav inimene, sõltuvalt elukohast, koolitatud vähemalt algtasemel riiki kaitsma, naabrit päästma, sünnitust vastu võtma, kurjategijat kinni pidama, vangi valvama, teed remontima … Bussiga külainimesi poodi-kooli viima, koolis õpetama... Kui nii ei meeldi – koli mujale.

Tundub, et haldusreformi põhimõte on siiani olnud ainult võimalikult paljude asutuste sulgemine ja/või viimine kahte-kolme suuremasse keskusse. Ilmekas näide on mullune kohalike omavalitsuste ühendamine. Kahe valla liitmisel säilitasid kõik ametnikud uues vallas töö, ametikohast sai priiks ainult väiksema liitunud valla vanem. Jama kui palju.

Kas eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade tähendab eesti rahvuse, keele ja kultuuri viimist kahte-kolme suuremasse keskusse? Ülejäänud maalt marsib kultuur koos keele ja rahvusega minema, riigi funktsioonid veel eesotsas?

Tulles tagasi jutu algusesse, siis püüan meenutada, palju suudan, kuid ei meenu kuidagi sääraseid infokilde, mille põhjal tegin valiku siia ilma tulles. Mina pole sellist elu valinud. Ma tahan muuta. Iseennast püüan muuta iga päev, kas teadlikult või mitte. Aga tahan muuta ka ümbritsevat. Tahan, et Põlvast ja Valgast ei kõnniks sünnitusosakond minema, riigiga käsikäes. Või äkki valisingi valesti?

Tagasi üles