Sirje Toomla: mitme peaga lohe

Sirje Toomla Foto: PM/SCANPIX BALTICS

Palju kordi olen tahtnud võtta kõnelejal-kirjutajal nööbist kinni ja täiesti ilma sarkasmita küsida: «Kulla inimene, kas vähemalt ise saad aru, mida sa räägid (kirjutad)?» Minul tekib mõnegi teksti või sõnavõtu puhul kahtlus, et ega vist alati ei saada küll. Miks muidu moodustatakse lausemonstrumeid, millel pole saba ega sarvi, ja kasutatakse sõnu, mis tähenduselt ei sobi üldse konteksti või annavad lausele suisa naeruväärse tähenduse. Või väänatakse eesti keelt tundmatuseni seetõttu, et osa inimesi elabki hoopis teises keeleruumis, kus sõnadel on teistsugune tähendus kui tavakasutuses.

Asjata ei nimetata sellist laialivalguvat keelekasutust kantseliidiks, sest siin hoiavad lippu kõrgel just ametnikud-poliitikud. Kantseliidiga on võideldud juba aastakümneid, välja juurida ei õnnestu seda küll mitte kunagi, see on nagu mitme peaga lohe, kellele ühe pea maharaiumise järel kasvab kaks asemele.

Ametnike keelde tulevad moesõnad sageli mannetutest tõlgetest ning siis neid kasutatakse seal, kus oleks parem seda mitte teha.