Indrek Hirv: kindrali heinamaast üüratu betoonist parkimismajani

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Indrek Hirv

FOTO: Sille Annuk

Tartu vanalinna plaanitav tohutu parkimismaja on südalinnamiljööle surm ja see labastab rikka ajalooga linnapiirkonda.

Mul oli ku­­na­­gi vanaonu, Richard nimi, elas Kanadas ja kirjutas sealt mulle pikki kirju. Jutustas peamiselt oma elust Tartus enne ja pärast esimest maailmasõda. Mulle kui treffneristile olid kõige toredamad tema jutud kahe inimpõlve tagustest koolivendadest. 

1909. aasta talvel mängis Kindrali heinamaa ja Lihaturu nurgal Tartu Krasnojarski polgu duhhavoi. Kindrali heinamaaks nimetati hilisemat Politseiplatsi (praegust Peeter Põllu platsi) õigusega. 4000-mehelist Krasnojarski polku, mis moodustas peamise osa Tartu garnisonist, juhtiski mitte polkovnik, vaid kindralmajor, ning too elas selles majas, kus praegu on La Dolce Vita restoran. 

Väljak langes laugjalt jõe poole, suurt tänavat veel ei olnud, jõgi oli sel kohal palju laiem. Niisiis, duhhavoi mängis, Aleksandri gümnaasiumi poisid uisutasid selle saatel jõeservas, rikkad saksa ja vene kodanlased jälgisid paksudes kasukates oma võsukeste ukerdamist või liuglemist valsihelides.

Aga vastaskaldas, Treffneri gümnaasiumi all, uisutasid eesti poisid samade helide saatel. See häiris saksa poisse kohutavalt, ometi ei läinud kunagi kakluseks, kumbki vaenupool jäi oma jõepoolele. Ning helid kaikusid Kindrali heinamaalt Treffneri koolimajani ja sealt jälle tagasi Krediitkassa seinani.

Miks ma seda räägin? Selleks, et näidata, kui täidetud kultuuriliselt ja ajalooliselt on praegune Peeter Põllu plats ja suur parkimisplats selle kõrval. Krediitkassa oli esimene eestlaste pank Tartus, sealt saadud laenudega osteti välja talusid, osteti ka suuri välismaiseid loorehasid ja viljapeksumasinaid. Eesti Liivimaa-poolne põllumajandus arenes ja kosus just nimelt selle maja jõul ja abil. 

Hiljem, 1919. aasta 14. jaanuaril hukkasid punased Krediitkassa keldris koos kahe pastori ja 14 auväärse linnakodanikuga praeguseks õigeusu kirikus kanoniseeritud piiskop Platoni (kodanikunimega Paul Kulbusch). Pühaku märtrisurma koht võiks palverändude sihtkohana kunagi tulevikus olla väärtuslikuks välispoliitiliseks kapitaliks suhtluses Venemaaga.

Mõrvakeldril maakivist jõepoolne portaal (lammutatud 1975) tuleks taastada ja selle esine haljastada. Mu vanal sõbral Kaur Alttoal on alles korralikud fotod Krediitkassa keldri portaalist päev enne lammutamist.

Kui võtta Peeter Põllu väljakut (Kindrali heinamaad) ja endist Lihaturgu kaksikväljakuna, jääb selle äärde kolm Arnold Matteuse maja: pangahoone, linnaraamatukogu juurdeehitis ja kunagine Shelli bensiinijaam. Matteus on 1975. aastal linnaraamatukogu juurdeehitisega kaksikväljaku ilusasti tasakaalustanud, kompositsiooniliselt ei ole midagi puudu, väljakud tuleks ainult ka haljastuse ja muude kujunduslike detailidega omavahel liita. Tartu saaks juurde ilusa ajaloolise nurga, südalinna kohvikud saaksid laieneda jõele lähemale.

Muidugi, me ei saa linna arenedes välistada ka ehitustegevust, tahame seda või mitte. Kaur Alttoa hiljutist kirja tsiteerides: «Kui just ei eelda, et Tartu kultuurikeskusena pikkamisi hääbub, siis peaks olema selge: ühel hetkel on meil vaja uusi esinduslikke kultuuriga seotud hooneid. Kõnesolev plats oleks selleks igati sobiv.»

Kui minu teha oleks, jätaksin ma päris mõrvakeldriesise siiski aupaklikult vabaks, istutaks sinna lilli. Ja muidugi püüaksin Vabaduse puiestee liikluskoormust kuidagi vähendada, juhtida liiklust rohkem teisele poole jõge, siduda jõeäärset puiestikku linnapoolse pargiga.

Matteus on linnaraamatukogu juurdeehitisega kaksikväljaku ilusasti tasakaalustanud, väljakud tuleks ainult ka haljastuse ja muude kujunduslike detailidega omavahel liita. Tartu saaks juurde ilusa ajaloolise nurga, südalinna kohvikud saaksid laieneda jõele lähemale.

Nii, ja nüüd räägime asjast – jõhkrast ja jaburast tegelikkusest. Tartu linnavalitsuse 6. veebruari 2018 otsusega on endisest Lihaturust saanud ärimaa, Tartu linna üldplaneeringus on sinna ette nähtud parkimishoone. 10. aprillil linnaplaneerimise koosolekul, kus minagi vaatlejana viibisin, otsustati, et praegune parkimisplats ehitatakse täis terves mahus, ehitatakse maa alla ja raamatukogu kõrguselt üles. Pannakse eest ära nii palju autosid kui vähegi võimalik, lahendatakse ühe hoobiga Tartu parkimisprobleem.

Ma ei saa eitada, et ka selles otsuses on oma võlu – hoogsuse ja otsustavuse võlu –, aga südalinnamiljööle oleks see surm! Kui palju reostaksid korruselt korrusele sõitvad autod õhku! Kui palju vähemväärtuslikuks muutuksid sellega välikohvikud Raekoja platsil ja Rüütli tänavas! Kui labaseks muutuks tohutu suure betoonist müraka ümber praegune Kalevipoja, Kreutzwaldi, kolme Matteuse ja nelja ajalooliselt väärtusliku majaga vääristatud ala!

Võib-olla peaks nüüd veel lisama, et Matteuse teene oli, et Tartu hävinud südalinn jäeti paremate aegade ootuses täis ehitamata. Sama maksab ka praegu: seni, kui tuleb kõne alla ebaproportsionaalselt suure, kogu väljakut katva parkimismaja ehitamine ajalooliselt väärtuslikku keskkonda, peaks igasuguse ehitamise suhtes ettevaatlik olema – õige aeg ehitamiseks ei ole ilmselt veel tulnud. Tartu kõigi aegade olulisema arhitekti mälestusele oleks tema kolme maja vahetusse lähedusse ehitatud betoonmürakas väga solvav. Ja veel, seda mürakat oleks kõrvalasuva maja ajaloolise hapruse tõttu mõistlikumate aegade tulles juba võimatu lammutada.

Lõpetuseks: ühte suurt parkimismaja oleks linna muidugi juurde vaja. Kas siis praeguse Vanemuise ülemise parkla asemele (kus see töötaks nii-öelda kahes vahetuses ning kust tuuled ulatuksid autovingu vähemaks viima) või näiteks hoopis teisele poole jõge – üle Kaarsilla on ju linna lähedal tulla. Südalinna peaks siiski autodest võimalikult vabaks jätma.

Tagasi üles