Monika Haukanõmm: hoolduskindlustus päästab hooldusikkest

Foto: Urmas Luik

Igal Eestimaa inimesel on õigus väärikalt vananeda ning riigilt abi saada, kui ta ükskõik millisel põhjusel enam iseseisvalt toime ei tule ning tema elamine kodus on raskendatud. Kuid väärikas vananemine on võimalik vaid koostöös: riik tagab elamisväärse pensioni ja kättesaadava tervishoiuteenuse, omavalitsused pakuvad muid vajalikke teenuseid, nagu üldkoduhooldus, päevakeskused, sotsiaaltransport ja huviringid, kogukond tagab turvalisuse ja vajaduse korral naabrivalve ning ligimesed ehk pere igapäevase suhtluse ja esmavajadused.

Me vajame ju lihtsaid asju, et tunda ennast väärtustatu ja hoituna. Ootame inimlikku suhtumist, mõistmist ning kindlustunnet, et kui vaja, on abi alati olemas.

Enamiku ajast saame ju eluga kenasti ise hakkama. Oleme aktiivsed kõrge eani ning see aitab hoida sotsiaalseid suhteid, füüsilist ja vaimset tervist. Kuid mingil hetkel on kõrvalise abi vajadus möödapääsmatu ning siis on meie ees hulk lahendamist vajavaid küsimusi ja muresid, eriti hooldusega seoses.

Hoolduse korraldus ja maksumus tekitab eakates suurt muret: ei taha meist keegi jääda oma lastele ja lastelastele koormaks.

Vanemaealiste inimeste mure oma tuleviku pärast tekitab neis depressiooni ning harvad ei ole isegi enesetapukatsed, kui olukord näib väljapääsmatu. Just sellised olukorrad, kus inimesel ei ole võimalik oma elu puudutavates otsustes kaasa rääkida, lõhuvad turvatunnet ja tekitavad lootusetust.

Eakate toimetuleku tagamine, nii hooldamine kui ka vajalike teenuste rahastamine, on põhiseaduse ja perekonnaseaduse järgi suuresti perekonna ülesanne. Sotsiaalhoolekande seaduses öeldakse selgelt, et väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, nimetagem seda näiteks eakate kodu teenuseks, on kohaliku omavalitsuse osutatav teenus ja selle käigus tuleb koostada hooldusplaan. Ega seadus suurt muud ka ei ütle.

Et üldhooldus oleks kättesaadav igale abivajajale olenemata pensioni suurusest ja vara olemasolust või laste maksevõimest ning et teenus oleks kvaliteetne ja turvaline ning eakaid koheldaks väärikalt, ilma alandamise ja diskrimineerimiseta, tuleb kiiremas korras astuda aga kuus olulist sammu.

Esiteks – vajame erinevate hooldusteenuste paljusust, sest parim koht elamiseks ja ka elu lõpu veetmiseks on kahtlemata kodu, ja eakate kodu on kõige kallim. Seega peab teenuste paljusus lähtuma põhimõttest, et teenused tulevad inimese juurde, mitte vastupidi.

Teiseks vajab lahendamist eakate kodu teenuse maksumus. Keskmise pensioni eest peaks igale abivajajale olema tagatud koht eakate kodus. Kui keskmine pension on 446 eurot, siis inimene saab selle eest teenust. Kuid kui eakate kodu maksumus on umbes 800 eurot, peab keegi vahe kinni maksma: kas perekond, kohalik omavalitsus või maksumaksja.

Vanemaealiste inimeste mure oma tuleviku pärast tekitab neis depressiooni ning harvad ei ole isegi enesetapukatsed, kui olukord näib väljapääsmatu.

Eesti sotsiaalsüsteem vajab hoolduskindlustust, kuigi, olgem ausad, valitsus pole selleks valmis. 

Kolmandaks tuleks kaotada perekonna ainukohustus lähedase eest hoolitseda. Teenuse saamine ei saa sõltuda laste olemasolust, nende arvust ja nende võimalustest. Peame kohtlema nii lastega kui lasteta eakaid võrdselt.

Neljandaks tuleb täpsustada nõudeid, milline peab olema eakate kodu. Minister pole kasutanud õigust neid kehtestada ja seetõttu on teenuste kvaliteet ebaühtlane ja mõnikord ebarahuldav. 

Kui on kehtestatud nõuded, on teenuse headust lihtsam kontrollida. Aastaid on räägitud, et tuleks kehtestada tegevuslubade süsteem. Eakate kodu teenuste kohta puudub see süsteem endiselt ning eakate kodu võib hakata pidama igaüks, kes vähegi suudab. Kas mängime inimeste heaoluga? 

Ja järelevalve peaks olema nõustav, mitte karistav. Küsimusi tekitab, kui pole tegevuslubade süsteemi, mida sotsiaalkindlustusameti siis õieti kontrollib? Teenus peab samas olema ühtlaselt kättesaadav kõigile abivajajatele: nii Virus kui Võrus, nii Saares kui Narvas. Minu kõrvu jõudis mõni aeg tagasi kommentaar, et riik on eakate hooldamisest oma käed puhtaks pesnud ning see on lükatud perekonna õlule ja see on ebaõiglane. Nõustun.

Vananevas ühiskonnas on meil iga töökäsi tähtis. Miks me siis vastupidi poliitilisele «Kõik tööle!» retoorikale sunnime perekondi hooldusikkesse, sest eakate kodu eest maksta pole raha. Kuidas me paneme pered valiku ette, kas tasuda memme või taadi eakate kodu eest või lasta lastel käia huviringis ja teha sporti?

Kui me tahame, et Eestis sünniks rohkem lapsi, peame lisaks perepoliitikale rääkima ka eakatest, väärikast vanaduspõlvest, perede hoolduskoormusest ning vanavanemate toimetulekust. Kui riik investeerib eakatesse, investeerib ta palju rohkemasse. Ta ei investeeri mitte kaduvikku, vaid tulevikku. 

Mõni aeg tagasi avaldas ÜRO värske õnneraporti, millest selgub, et Eesti on 156 riigi hulgas alles 63. kohal. Selle uuringu koostamisel on muude näitajate hulgas arvesse võetud eeldatavat eluiga, sotsiaalset toetust, aga ka korruptsiooni taset uuritavas riigis. Äsjane arutelu riigikogus näitas, et õnneliku Eestini on veel väga palju minna. Veelgi rohkem õnnelikke inimesi pole aga võimatu unistus. Selleks piisab alustuseks üksteise toetamisest, abistamisest, ära kuulamisest. Tundest, et oled hoitud ja kaitstud.