Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/10/19/4612021t1h0cb3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/12/7777327t1h8414.jpg)
Kopteripiloot Ivar Värk teab, mis tunne on, kui avastad pärast lahingulendu, et püssikuul on sinu seljast kolmekümne sentimeetri kauguselt mööda lennanud. Viis aastat tagasi Afganistanis oli see tema jaoks argipäev.
Vaevalt oskas Jõgevamaalt väikesest Pala külast pärit Värk kahekümne kahe aasta eest Tartu külje alla Eesti lennuakadeemiasse (toona lennukolledž) õppima asudes arvata, et temast saab oma ala nõutumaid spetsialiste, kes peab lennumasinat taltsutama kõige ekstreemsemates oludes, mida endale ette võib kujutada.
Rutiin on tundmatu
Akadeemiasse astus ta ju hoopis rahulikumale ehk lennundusettevõtte käitamise erialale, ent kui tema kolmandal õppeaastal avati kopteripiloodi eriala, otsustas ta sinna üle minna. Oma toonast valikut pole ta kahetsenud.
Õpinguid meenutades nentis Värk, et sealt sai korraliku aluse, kuid see, kui heaks lõpuks saadakse, sõltub igaühest endast. Ta ise on pärast kooliaega väga palju juurde õppinud, sest kopteripiloodina pole teisti võimalik.
Lennunduskarjääri alustas Värk Eesti õhuväes. Seal teenis ta neliteist aastat ning jõudis välja õhuväe lennugrupi juhi kohale, kuid 2016. aastal otsustas siirduda erasektorisse. Ta asus ametisse Suurbritanniasse Devoni maakonna kiirabikopteri (HEMS) kapteniks, olles üldse esimene eestlane, kel õnnestunud HEMSi kopteri piloodina tööd saada.
Sõjaväljadele tagasi Värk ei kipu ning ta naudib inimeste aitamise tänuväärset tööd. Võrreldes Afganistani sõjaga on praegusel tööl hoopis teine lisaväärtus, tõdeb ta.
Igavuse üle ei kurda Ivar Värk ka oma praeguses ametis ning rutiini mõiste on tema jaoks tundmatu. Vajaduse korral tuleb kopteriga maanduda tänavale autode vahele, randa, mäe otsa, lossi- või taluhoovi. Küll tunnistab ta, et unistab sellest, et saaks seda tööd teha Eestis. Praegu jõuab ta koju käima korra-kaks aastas.
Sel nädalal oma 25. aastapäeva tähistava kooli vilistlasi võib leida tõepoolest kõikjalt maailmast, Falklandi saartest Indoneesia džungliteni. Kaugeid taevalaotusi mõõdavad kopteri- ja lennukipiloodid, kuid hinnatud on ka akadeemia teiste erialade spetsialistid.
Meilt saadavad lennundustunnistused kehtivad üle Euroopa ning kedagi väevõimuga kinni hoida ei saa, nentis lennuakadeemia rektor Jaanus Jakimenko.
Nii mõnedki vilistlastest on ise õpetajad, näiteks Rannel Guttmann koolitas kaks aastat Trinidadi ja Tobago õhujõudude piloote, seejärel asus tööle kapten-instruktorina Katari emiiri õhujõududesse, kus aitab üles ehitada pururikka riigi kiirabilende.
Pidev tagasiside
Lennuakadeemia rektor Jaanus Jakimenko tõdes, et muidugi meeldiks koolile, kui nende vilistlased jääks tööle Eestisse, kuid neilt saadav lennundustunnistus kehtib üle Euroopa ning kedagi väevõimuga kinni hoida ei saa. Samas on ka Eestis nõudlus pilootide järele väga suur, näiteks Nordica on oma lennukiparki pidevalt suurendanud ja sinna kuulub juba 16 raudlindu.
Jakimenko sõnul on nende antava hariduse trump see, et pakutakse rakenduskõrgharidust. «See võimaldab ametis paremini hakkama saada. Näiteks piloodid ei alusta kõigis kompaniides kohe lendamist, vaid sinna juurde võib käia töö kontoris ja mitmesugused ülesanded – meie rakenduskõrgharidus aitab sinna keskkonda paremini sulanduda,» rääkis rektor.
Kuna pilootide koolitamine on kallis, võtab lennuakadeemia igal aastal erialale vastu kümme õppurit. Tung on suur ning õppekoha saamiseks peab sisseastumiskatsetel saama üldjuhul maksimumtulemuse. See tagab koolile väga kvaliteetsed ja motiveeritud tudengid, kellele pannakse silm peale juba kolmandal-neljandal õppeaastal.
«Lennundusettevõtted käivad meil aktiivselt külas ja neilt saame pidevalt väärtuslikku tagasisidet. Ja muidugi on hea meel, kui vilistlastel läheb hästi – see on tunnustus ka koolile,» lausus Jakimenko.