Nikolai Põdramägi: Tartu vajab tööstust, aga mitte iga hinnaga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Kristjan Teedema

Tselluloositehas või puidurafineerimise tehas, kuidas me seda ka ei nimetaks, on igal juhul keemiatehas. Ühe miljardi maksumusega tehas väikesele Eestimaale on kindlasti mammuttehas. Sellise ehitamine Eesti teise linna Tartusse (aga Vorbuse on nüüd ju Tartu linna osa) Emajõe ülesvoolu ja vastu domineerivaid tuuli on vastutustundetu, ebaprofessionaalne, ütleks isegi ajuvaba.

Märtsi algul otsustas Tartu volikogu oma erakorralisel istungil, et Tartu lähedale Emajõe äärde puidurafineerimistehase kavandamiseks algatatud riigi eriplaneering tuleb lõpetada. Poolt oli 33 volikogu liiget ja vastuhääli ei olnud. Selleks ajaks oli kogutud ka tublisti üle 7000 tartlase pöördumine eriplaneeringu tagasivõtmiseks.

See eriplaneering näeb ette vaid sellise suurusega tehase ehitamise ja ainult siia piirkonda. Seega on igati normaalne see eriplaneering lõpetada – punkt!

Selline otsus ei tulnud kohvipaksu pealt ennustades. Ei ole need volikogu liikmed mingid oinad-lambad, kes mitte millestki mitte midagi ei tea. Kindlasti oli meil enamikul kodutöö tehtud, konsulteeritud erinevate inimestega.

Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere tunnistas ausalt, et Eestis tselluloositehase ehitamiseks vajalikke spetsialiste pole. Näiteks Riia tehnoloogiainstituudis on vähemalt sada seda ala tundvat teadlast. 

Minul pole alust kahelda meie oma teadlaste võimekuses, kes on uurinud Emajõe ja Peipsi järve ökoloogilist seisu. Nende kindel seisukoht on, et juba praegu on Emajõe ja Peipsi järve seisund selline, et vajaks parandamist.

Keemiatehas, ükskõik kui moodne ta ka ei oleks, igal juhul suurendab reostust. Negatiivsed tagajärjed on teada juba enne uusi uuringuid, pealegi annab uuringuid ju sobitada. Teadlane võib ju anda vastuse, mis on tellijale sobilik. Selline tikub olema reaalne elu. 

Kui keegi soovib vastu vaielda, siis meenutuseks Tšernobõli lugu, mis ehitati oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. Leidus teadlasi, kes ütlesid, et selle tuumaelektrijaama ehitamine on väga ohtlik. Neile vastati, et see on nii ohutu, et võiks kasvõi Moskvasse Punasele väljakule ehitada. Tagajärge me teame.

Tartu on heade mõtete linn, aga me soovime ka häid tegusid. 

Väited, et tartlased on ükskõik millisele suuremale projektile vastu, on lihtsalt vale. Kindlasti ei taha me omale haisulinna tiitlit. Kindlasti ei ole me ka uuringute vastu. Igasuguseid uuringuid on tehtud ja tehakse ka tulevikus, tulebki teha.

Praegu on aga jutt konkreetsest eriplaneeringust. Miljardiline keemiatehas, Tartu linna, ülespoole Emajõe voolu, vastu domineerivaid tuuli, kui niigi on Emajõgi ja Peipsi järv teadlaste hinnangul juba halvas seisundis. Ei ja veel kord ei!

Uurida võib ja tulebki uurida, aga väljaspool seda eriplaneeringut. Unustage see eriplaneering!

Tartlane Indrek Liiva (TPM 26.3) arvab, et enamik 7000 allkirja andnust ei teadnud täpselt, millele alla kirjutasid. No jätame temale oma arvamuse, ehk saab siis öösel rahulikumalt magada.

Teine tema arvamus: Tartu linnapea koht on viimasel ajal olnud poliitiliseks hüppelauaks riigikogusse, ministriks ja edasi Euroopa Liitu hästi tasustavale tööle.

Igatahes praegune Tartu linnapea Urmas Klaas tuli küll riigikogust ära Tartu linnapeaks. 2015. aasta riigikogu valimistel ta ei kandideerinudki, vaid ütles selgelt välja, et tema tahab jääda Tartu linnapeaks. Urmas Klaas ei ole kindlasti mingi kitsa ringi huvide kaitsja, vaid tema ajab Tartu asja.

Linnapea Klaas ütles ei tselluloositehasele Tartus. Ta on selgelt väljendanud, et Tartu-Tallinna maantee tuleb ehitada neljarajaliseks ja töid tuleks alustada ka Tartu poolt. 

Eelmised linnapead ei kostnud sõnakestki, et Rail Baltic kulgeks läbi Tartu. Isegi Valga linn julges oma jah-sõna öelda, aga Tartu leidis, et see justkui Tartut ei puudutagi.

Veel arvab tartlane Liiva, et Põhjamaades meil kirjeldatavaid keskkonnaprobleeme tööstusrajatistest ei ole. On küll. Soomes Äänekoskisse ehitatud uus tselluloositehas ju haiseb.

Keemiatehas, ükskõik kui moodne ta ka ei oleks, igal juhul suurendab reostust. Negatiivsed tagajärjed on teada juba enne uusi uuringuid, pealegi annab uuringuid ju sobitada.

Muidugi on kurb vaadata, kuidas juba aastaid veetakse Eestist välja ümarpuitu, selle asemel et puidust kodus tooteid valmistada. Kas puidust tselluloosi tootmine ongi see ainuke väärtus? Tselluloositehase vastu ei ole ainult keskkonnakaitsjad, vaid ka paberipuu eksportijad, puitmajade ehitajad, saeveskid, pelletitootjad … kuni Skandinaavia konkurentidest tselluloositehasteni välja.

Metsakaitsjad ei kaitse ainult puid metsas. Metsloomad, linnud, seened, marjad – kõik see on meie rikkus, isegi metsa lõhn ja vaikus. Kui vili valmib põllul iga aasta, siis korraliku palgimetsa saame alles 60–70 aasta pärast.

Mina linnavoliniku ja tartlasena ei saa nõustuda ka asjaoluga, kuidas kõike on aetud salaja ja seljataga. Juba on otsustajatel teada, et selline tselluloositehas sobib just nimelt ainult Tartu ümbrusse ja ei kuhugi mujale Eestimaale.

Segased on selgitused, miks vajab tselluloositehas eriplaneeringut. Juba on sõlmitud RMK ja Est-For Investi vahel 15 aasta pikkused lepingud, kusjuures juristidki on ühed ja samad. Kas ei tunduks imelik, kui kurjategijal ja kannatanul oleks üks ja sama advokaat?

Ei ole just kuigi tugev argument, et saame juurde 200 töökohta. Need on ju oskustöölised ega tarvitse üldse meie omad inimesed olla. Odavat tööjõudu oleme viimase ajal saanud ikka Ukrainast, Lätist … 

Pigem näen ma võimalust, et tartlased hakkavad oma kodulinnast lahkuma. Kes see ikka tahaks nii väga elada haisulinnas, reostatud veega Emajõe linnas või suurtest metsaveoautodest lõhutud teedega ja iga kahe-kolme minuti tagant kohtuda suure metsaveoautoga.

Päris õõvastav oli kuulda, kuidas Est-For Investi juhatuse liige Aadu Polli meile, volikogu liikmetele, ütles, et ettevõtja ei peagi teadma, milline tuleb reostus!

Selge on see, et ka Tartu vajab tööstust, tehaseid, vabrikuid, aga seeläbi ei tohi kannatada keskkond.

On arusaamatu, miks peab see tehas kindlasti nii suur olema. Miks ei või tehast ehitada näiteks Pärnu jõe äärde Rail Baltica lähedusse? Kas seal on teistsugused konnad kui Emajõe luhal? Pärnu jõge ei või solkida, aga Emajõge võib. Merd ei tohi reostada, aga Peipsi järve võib? 

Tartu ülikooli majandusteaduskonna professor Urmas Varblane ütles volikogu istungil: tartlasena ta ei sooviks Tartusse tselluloositehast, aga peale selle on ta ka veel teadlane ja sõltumatu eksperdina ta ei välistaks seda. Varblane on Est-For Investi nõunik ja samas sõltumatu ekspert – siinkohal tahaks nagu muiata.

Mina tartlasena ei soovi Tartusse normikohaseid haisupäevi, nagu on Äänekoskis.

Kui tselluloositehas siiski Tartusse tuleb – hoidku saatus meid selle eest –, kas võib siis kõigi tulihingeliste tehasepooldajate nimed panna kunagi Eestisse rajatava käkikeerajate memoriaalile?

Tagasi üles