Oskar Lutsu Rootsi emigreerunud poja elu varjab saladusteloor

Meeli Väljaots tutvustas külalistele näitust, kus olid väljas fotod Lutsu järeltulijatest, kellest siiani vähe teada on. Foto: Kristjan Teedema

Möödunud reedel käitusid Oskar Lutsu majamuuseumi töötajad nagu mitu Liblet korraga. Nimelt kutsusid nad valimatult kõiki hoone elutuppa vaatama näitust rahvakirjaniku perekonnaalbumitest. Oskar Lutsu poja Georgi elu on läbi uurimata ja kätkeb mitmeid mõistatusi.

Esimest korda eksponeeriti Lutsu perekonnafotosid, millel on armastatud kirjaniku mitme põlvkonna järeltulijad. Avamise puhul esinenes ettekandega Lutsu elulooraamatu autor ja kultuurikriitik Aivar Kull.

Poeg, kas sa elad veel?

«Siin on esemeid, mis pakuvad huvi ja on kuskil fondis hoiul. Neid pole välja toodud, kuid need on tõesti lummavad,» rõõmustas Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator Meeli Väljaots. Näituse tikutopsi mõõtu fotod pärinevad aastatest 1918–2015 ning nende eksponeerimine vitriinis suurendatult võimaldab vaatajail tähele panna senisest rohkem detaile.Eksponeeritud fotod illustreerivad kolme tinglikku perioodi: Oskari ja Valentina poja Georg Lutsu lapsepõlve ja noorukiiga, Georgi ja tema naise Ruthi ning Oskari pojapoja Andersi ja tema pere elu Rootsis. Külaotsa sõnul jumaldas Oskar oma poega tõeliselt ja just seetõttu on perekonnast palju pilte koos väikese Georgiga. «Esimesel fotol on Georgi ristimine Vitebskis aastal 1918. Kolmkümmend aastat hiljem, 1948. aasta kevadel on tehtud foto, kus enam ei ole Georgi ja Oskar istub pingil kahekesi oma naisega,» jutustas Väljaots. Georg läks Saksa sõjaväkke, tagasi enam ei tulnud, emigreerus Soome onu Theodori juurde ja sealt edasi Rootsi. «Näoilmed on niivõrd kõnekad, murelikud. Nad ei tea, kus nende poeg on,» elas Väljaots Lutsudele kaasa. 1944–1948 ei teadnud Oskar oma poja saatusest midagi. «Kirjanik nimetas teda Jüriks ja kirjutas päevikusse peaaegu iga sissekande lõpus: Jüri, kas sa elad veel?» märgib Väljaots. «Oskari naine Valentina süüdistas oma meest, et kõik nii läks. Et nende poeg Saksa sõjaväes oli ja kadunuks jäi.»

Salajane farmatseut

1948. aasta suvel sai Oskar teada, et ta poeg on elus, kuid kirju temaga siiski igaks juhuks vahetama ei hakanud. Kirjanik suri 1953. aastal ja ei olnud selleks ajaks saanud võõrsil viibivalt pojalt ühtegi teadet. 1958. aastal hakkasid Oskari lesele Valentinale tulema esimesed kirjad. «Georg kirjutab, et on abiellunud, ta eksponeerib oma elu. Nendelt piltidelt on näha, et ta on koos oma naise Ruthi ja lapse Andersiga,» märkis kuraator. Perekonnale meeldis end pildistada oma suveresidentsis Rootsi lõunarannikul, kuid täpsem maja asukoht pole teada. Igapäevaselt elas perekond Lundis, kus Georg oma pika karjääri jooksul erinevates farmaatsiafirmades töötas. Huvitav on kokkusattumus, et Georgi poeg Anders abiellus oma abikaasa Leenaga 1991. aastal, mil Eesti taas vabaks sai. Anders koos perega on Lutsu majamuuseumit küll korra külastanud, kuid jäi muuseumi töötajate kutsele vaatamata seekord tulemata. Andersil on tütar Cecilia ning kaksikutest pojad Gustav ja Philip.

Lutsu elulooraamatu autor Aivar Kull on uurinud kirjaniku elu põhjalikult, kuid poja Georgi kohta on tal rohkem küsimusi kui vastuseid. «Arstiteaduste professor Kaljo Villako oli üsna kindel, et Georg töötas salajastes, sõjatööstusega seotud farmaatsiaettevõtetes ja võibolla sellepärast ta ei tohtinudki üldse siia tulla. Kaljo oli tõsine mees ja mingeid kuulujutte küll ei rääkinud,» nentis Kull.

Kõrge eani elanud kirjaniku naist Valentinat ja majamuuseumi maja mäletab Lutsu eluloo uurija aga lapsepõlvest. «Me käisime siin Valentinal isegi õunaraksus, kuigi meil endal õunu oli,» muheles Kull.

Kirjanik nimetas oma poega Jüriks ja kirjutas päevikusse peaaegu iga sissekande lõpus: Jüri, kas sa elad veel, märkis Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator Meeli Väljaots.