Toomas Asser: ülikool vajab meie kõigi pühendumist

Toomas Asser Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Ülikooli rektorina seisan selle eest, et ülikooli inimesi väärtustatakse, ülikooli juhitakse targalt ja ülikooli mõjukus Eesti arengu eestvedajana kasvaks veelgi.

Tartu ülikoolil läheb hästi pea kõiges olulises. Eesti kõrgharidusel niisamuti. Hästi on meie õppejõudude ja teadlastega, kelle pühendunud tööle toetuvad nii ülikooli kõrged kohad rahvusvahelistes edetabelites kui ka Eesti majandusedu. 

Väga hea on üliõpilaste ja töötajate töökeskkond ja tehnilised võimalused. Tartu ülikool on Eesti rahvusülikool, siin sünnivad uued juhid ja siin tehakse üle poole Eesti teadusest. Tartu ülikooli lõpetajad on eri eluvaldkondade haritud liidrid, kes tagavad hariduse ja teaduse edenemise, Eesti ühiskonna hea käekäigu ning eesti keele ja kultuuri kestmise.

Enam kui 3000 töötajat, 13 000 üliõpilast ja sajale tuhandele lähenev vilistlaskond pingutavad iga päev selle kõrgtaseme nimel.

Halvasti ei ole ülikoolis otseselt midagi peale selle, et tänavusi rektorivalimisi ei oleks pidanud olema. Ülikool võinuks eelmisel aastal paika saanud uue juhtkonna ja ambitsioonikate eesmärkidega hästi edasi liikuda. Juhi kaotusest hoolimata jätkab ülikool oma tegevust põhikirjas ja arengukavas kokku lepitud eesmärkide täitmiseks. Mina olen valmis asuma Tartu ülikooli 96. rektorina nende eesmärkide saavutamist eest vedama. 

Ülikooli rektorina seisan ma selle eest, et ülikooli inimesi väärtustatakse, ülikooli juhitakse targalt ja ülikooli mõjukus Eesti arengu eestvedajana kasvaks veelgi. Olen endale rektorikandidaadina sõnastanud tosinkond eesmärki ja liikumissuunda, mida nii ülikooli kui Eesti asjades eestkõnelejana kavatsen ellu viia. 

Jaotus ülikooli ja ühiskonna vastutuste vahel on mõistagi üpris tinglik, sest Eesti rahvusülikoolina vastutab Tartu ülikool pädeva ja hakkaja teadlas- ja haritlaskonna kasvatamise eest nii ülikooli, Eesti kui ka kogu maailma tuleviku hüvanguks. 

Inimestest olulisemat väärtust ei ole. Ülikoolis ei tööta pelgalt õppejõud, kes õpetavad, ja teadlased, kes teevad teadust. Tartu ülikooli töötajad on akadeemilised liidrid, kes loovad ise teadmisi ja annavad neid edasi. 

Selle töö väärtustamiseks, aga ka uute tippude kasvatamiseks ja ülikooli jätkusuutlikkuse tagamiseks on ülioluline kujundada töökeskkond, mis innustab parimaid pühenduma õpetamisele ja teaduse tegemisele Tartu ülikoolis.

Motiveerivaid tingimusi on vaja kõigis akadeemilise karjääri etappides: talentide värbamisel, saavutustele tugineval edutamisel ning viimaks karjääri lõpus sellest väärikal väljumisel. 

Ülikooli akadeemiline keskkond peab olema nii atraktiivne, et see tooks siia ka rahvusvahelised tipud, ka need eestlased, kes kunagi siit läinud. 

Niisamuti on vaja, et Eesti akadeemilist kogukonda avardaks meie inimeste teadlik mobiilsus ja meie ingliskeelsetel kavadel õppivad välisüliõpilased tooksid Tartusse ja Eestisse värskeid mõtteid. 

Parimad neist jäävad haritud ekspertidena siia tööle, andes panuse Eesti innovatsiooni. 

Motiveerivaid tingimusi on vaja kõigis akadeemilise karjääri etappides: talentide värbamisel, saavutustele tugineval edutamisel ning viimaks karjääri lõpus sellest väärikal väljumisel.

Tartu ülikoolil on piirkonna juhtiva ülikooli positsioon ja meie ülikoolihariduse sisul ja kvaliteedil on selle rolli täitmisel määrav tähendus. Tööturul on edukad need noored, kes suudavad ülikoolis õppimise ajal avastada iseenda parimad oskused ja väärtused ning õppida õppima. 

Ülikooli tähelepanu keskmes on õppe kvaliteet ja ma pean tähtsaks, et lisaks üliõpilaste tagasisidele suudaksime sisuliselt analüüsida ka meie lõpetajate karjääriteid nii kodu- kui ka välismaal. Vilistlaste tagasiside kolm kuni viis aastat pärast lõpetamist on parim võimalus hinnata meie antud hariduse sisu, tulemuslikkust ja arenguvõimalusi.

Viimasel ajal räägitakse tööandja ootustest kõrgharidusele, rahvusülikoolil lasub aga kaalukamgi vastutus: prognoosida ühiskonna vajadusi 10–15 aastat ette ja vastavalt sellele juhtida kõrghariduse suundumusi.

Riikliku tellimuse puudumise korral peab ülikool ise määrama õppekavade ja õppekohtade optimaalse arvu, tagama õpetamise sisu ja kvaliteedi. Ülikool on püüdnud teha õigeid valikuid, aga konstruktiivsusest on jäänud puudu nii riigis kui ülikoolis. Riigieelarvelise tegevustoetuse jaotus pärineb koolitustellimuse ajast, põhjustades ebaselgust ja rahulolematust. Õppekavade rahastus peab aga olema piisav eri erialade vajadusi arvestava kvaliteetse õppe korraldamiseks.

2013. aastast rahastatakse ülikooliharidust halduslepingute alusel. Viis aastat on piisav aeg hindamaks tulemusi, sh lootuse täitumist, et ülikoolide vahel kujunevad vastutusvaldkonnad. Tartu ülikool saab haarata initsiatiivi nüüdisaegse ja kvaliteeti tagava ülikoolihariduse kulumudeli koostamisel.

Ülikoolil on mõju ühiskonna tulevikule. Teadus- ja arendustegevuse riigieelarvelise rahastamise suund projektipõhiselt institutsionaalsele on õige, ülikoolil tuleb lihtsalt tagada raha rakendamine oma eesmärkide täitmiseks. Ülikooli sees on võtmesõnaks tasakaal – projektipõhine rahastamine annab võimaluse uueks arenguks ja uutele tegijatele ning baasrahastamine tagab stabiilsuse. Pädevaimad otsustajad silmapaistvate teadusrühmade ja perspektiivikate projektide üle on akadeemilised üksused. Oluline on ka rahastada teadusrühmi, mis on vajalikud ülikoolihariduse kvaliteedi tagamiseks ja ühiskonna teenimiseks.

Pean oluliseks, et teaduse baasfinantseerimise jaotuspõhimõtete läbivaatus oleks rektoraadi ja nõukogu prioriteet. Juba 2019. aasta eelarve kujundamisel peab see saama vähemalt sama tõsise arutelu objektiks, kui seda on olnud tegevustoetuse jaotus. Samas tuleb meeles pidada, et ülikoolisisesest ümberjagamisest üksi ei piisa, peame eest vedama ka dialoogi, mis mõjutaks Eesti juhtide riigimehelikke otsuseid struktuurse muutuse suunas: teadusrahastust tuleb suurendada ühe protsendini SKPst, mis tähendab lisainvesteeringuid umbkaudu 70 miljonit eurot aastas.

Koostöö Eesti riigi ja ühiskonna, Eesti kõrgkoolide ja ettevõtetega võimaldab ülikoolil edukalt eest vedada ühiskonna teadmuspõhist arengut. Ülikooli vastutus on juba praegu üle-eestiline, me oleme Narvas, Pärnus, Viljandis. Aga Tartu ülikooli tippkvaliteedil põhinevat tuge oodatakse pikisilmi ka Tallinnas ja me ei saa neid lootusi petta. Ülikool vastutab kogu Eesti, ka Tallinna harituse eest ja me oleme valmis selle kohustuse tõsiselt ette võtma.

Eestis on vaja lahendada doktorantide staatusega kaasnev ebamäärasus, mis praegu halvab noorte akadeemilise karjääri valiku. Doktorandid on üliõpilase staatuses, sissetulekuks vaid doktoranditoetus ja stipendiumid. 

Tegelikkuses on doktorandid mitte üliõpilased, vaid magistrikraadiga spetsialistid, kes teevad teadustööd. Töö eest peaks doktorant saama palka koos kaasnevate sotsiaalsete garantiidega. Pakun lahenduseks, et doktoriõppesse vastuvõetud asuvad ülikoolis tööle nooremteaduri tähtajalisel ametikohal, mille jätkumine sõltub iga-aastase atesteerimise läbimisest ja arvestab erialade erinevust. Ümberkorraldus üliõpilase staatusest töövõtjaks vajab üleminekuaega, ent selle sammu mõju Eesti edule oleks hindamatu. 

Ülikool vajab Eesti arengu eestvedaja olemiseks meie kõigi pühendumist ja koostööd – nii ülikoolis endas kui kogu riigis. Paneme seljad kokku! 

3 mõtet

• Koostöö Eesti riigi ja ühiskonna, Eesti kõrgkoolide ja ette­võtetega võimaldab ülikoolil edukalt eest vedada ühiskonna teadmuspõhist arengut.
• Ülikooli tähelepanu keskmes on õppe kvaliteet ja ma pean tähtsaks, et lisaks üliõpilaste tagasisidele suudaksime sisuliselt analüüsida ka meie lõpetajate karjääriteid nii kodu- kui ka välismaal. 
• Inimestest olulisemat väärtust ei ole.