Enriko Talvistu: pilt planeerib linna, linn elab omasoodu

Enriko Talvistu

FOTO: Pm

Võimatu on ülehinnata visuaalse kogemuse tähtsust maailma tunnetamisel – nii tekitaski pilt võimalikest ehituslikest arengutest Ülejõe pargialal Narva maantee ja Emajõe vahel kohe elava diskussiooni.


Linnaarhitekt Tiit Silla ja maastikuarhitekt Martin McLeani käsitlus ja sellest tulenev visioon sunnib kohe küsima, kes on tellija. Ehk ongi linnavalitsusel nüüdsest tavaks lasta omavalitsuse palgal oleval linnaarhitektil teha otsest tööd talle makstava palga eest? Või kehtivad siiski varasemad tavad, kus sedavõrd kaalukaid linnaehituslikke küsimusi arutatakse enne laiemas seltskonnas ning tulemus sünnib projekte koostanud meeskondade ühistöös?

Vaadates hiljuti ilmunud kataloogi Praha linnavalitsuse korraldatud mõttetalgutest urbanismi teemal seitsmes Ida-Euroopa pealinnas, sealhulgas Berliinis ja Viinis, viimase 20 aasta jooksul, tuleb tõdeda, et kõigil pealinnadel on oma valupunktid ja detailid, mida arhitektid mõnuga lahendavad, vaadates kõrvale linnast kui tervikust.

Varssavis näiteks oli teemaks parkuur läbi linna – kuidas oleks võimalik läbida linna võimalikult kasulikult ja valutult –, samas on see üks mõttetuima kinnisvaraarendajate kujundatud väljanägemisega kesklinnu Euroopas.

Kiusakad küsimused

Nii tekib ka linnaarhitekti büroos visualiseeritud küsimus ennekõike justkui legaalsest probleemist: lubades erakrundi omaniku õigustatud ootuste kohaselt ehitada Atlantise taga asuvale krundile, tuleks lahendada ka kogu piirkonna hilisem arhitektuur.

Keegi ei küsi, miks on valitud ala Narva maantee ja Emajõe vahel, mitte aga Raatuse, Pika tänava ja Emajõe vaheline ala. Nooremate inimeste hõllandus viimase ilmasõja eelsetest aegadest jäänud fotode põhjal on küll teretulnud ajaloohuvi, aga linnaplaneerimise kui tulevikku suunatud protsessi koha pealt ilmselge möödapanek.

Kuulsin hiljuti nooremate inimeste seisukohta, et nad «tahaksid näha vees (seega Emajões) peegelduvaid hooneid». Tundub, et nad on juba käinud Pariisis, Viinis või Prahas – vees on ilus vaid ilusa hoone peegeldus. Aga vaadake näiteks Dorpati hotelli või Plasku-Tasku peegeldusi.

Veel põnevam on ümberehitustega retsitud Atlantise peegeldus vees. Voldemar Her­ke­li projekteeritud restoranil oli väga stiilipuhas väljanägemine, mis väärinuks muinsuskaitset, aga nüüd tehke mida tahes. Või taastage vana ja väärikas.

Millegipärast on üksikud sõjaeelsed väljapaistvad kivihooned Emajõe ääres saanud noorte arhitektide paleuseks, aga seal asunud enamasti juhuslik hoonestus mitte. Ka ajaloolise tänavavõrgu taastamine on sama vähe õigustatud kui Promenaadi tänava taastamine.

Tundub, et kõik need kummardused ajaloole on õigustuseks hilisemale detailplaneeringule, kui Atlantise taha kerkib järjekordne klaasist kast perearstikeskuse nime all. Linlased ohkavad kergendatult: hea, et ei läinud nii hullusti, nagu alguses plaaniti – hea, et ei saanud peksa mõlemalt mehelt, vaid lõi üksainus.

Jätkuv äraminek

Juba teist korda olen sunnitud esitama kahtluse, ega asi ole suhteliselt odava hinnaga kättesaadavas reformimata riigimaas jõeäärsel haljasalal. Palju raskem oleks eraomanikust kinnisvaraarendajal jahtida erakrunte Fortuuna kvartalis, küll aga võib leida toetust Reformierakonna ja IRLi koalitsioonist.

Linnavalitsus, sõltumata koalitsiooni liikmetest, on aga küll nii vaene, et kannatada välja võrdlus 17. sajandi sõdadest laastatud Tarto liinaga. Me ei saa paigutatud pinkegi jõe äärde, rääkimata lillede istutamisest või hekkide pügamisest.

Tartus justkui puuduksid oskused ja võimalused pargiarhitektuuri viljelemiseks, nii et Ülejõe pargiala muruplatsid ei oleks üksnes tudengitele peesitamiseks, vaid seal oleks midagi ka rulasõitjaile, emadele, mõni purskkaev või lihtsalt ala Narva maanteest eraldav põõsastik müratõkkena.

Linna- või reformimata riigimaa turule paiskamise asemel tuleks mõelda pigem sellele, kes seda maad asustama hakkavad. Linnaarhitekti pakutud äri-büroo-elamishooned on vaid laisa mõtlemise tagajärg.

Enamik riigiasutusi on juba kesklinnast välja viidud. Rahvamuuseumi superprojektile kunagi Toomemäe-taguse asemel pakutud Raadi lennuvälja tühermaal ulatab juba abistava käe Tartu vald kavandatavate elurajoonidega.

Nii riigiarhiiv Liivi tänavas kui ka riigikohus Toomemäel jutlustavad juba uute hoonete rajamise vajadusest. Mõlemal takistavad muinsuskaitse piirangud vajalike juurdeehitiste tegemist.

Riigiarhiivilt nõutakse suisa poolpõlenud puitmaja säilitamist hotelli Park kõrval. Arvan, et muinsuskaitse on siin ületanud ühiskondliku kokkuleppe piire, s.o mida ja milleks me säilitame.

Ülikoolide õppehoonete paiknemine on tegelikult juba otsustatud ning neist kummalgi pole lihtsalt vajadust midagi jõe äärde ehitada.

Linna avalikku teenistust tähistavad politsei, tuletõrje ning sotsiaal- ja maksuamet, mis praegu asetsevad jumal teab kus, vaevalt selle pargi asukateks saavad. Tahaks vaid, et nendest kruntidest tõuseks tulu Tartu linna eelarvele ehk maksumaksjate arvukusele.

Viini linn on selles mõttes olnud juba ligi aastasada sotsialistlik. Pärast Esimest ja ammugi pärast Teist ilmasõda suutsid nad elamispinna puuduse kaotada laenurahaga üürimaju ehitades.

Sama tegi tegelikult ka Nõukogude okupatsioon, ehitades hruštšovkasid keset Tartu linna. Need on kõik erastatud, aga Viini kommuuni üüri­kortereid üüritakse endiselt sümfoonikutele, õpetajatele, ametnikele või muudele kodanikele.

Mis linnale kasulik

Juba viimase sõja eelses Tartus oli üsna levinud elamispinna üürimine ja vahetamine olenevalt perekonna suurusest, jõukusest või töökoha vahetumisest. Nüüd ehitatakse Tartu äärelinna eramuid, muutes omanikud suuresti kinnisvara vangiks.

Olles kindel linna ehitatud üürikorterite madalamas üürimääras, oleks üürijaid ja elukoha tõttu linna maksumaksjaid tunduvalt rohkem. Aga seda on ehk palju paluda uue koalitsiooniga linnavalitsuselt, kelle programmis leiab kommunaalomand rakendust vaid tasuta bussisõidu idees.

Enne kui asuda viimaste riigimaade erastamise kallale, tuleks mõelda, kes on need inimesed, kes täidavad tulevikus linna, mitte valdu. Ehk tuleks seda arvestades ka linna piire laiendada.

Näiteks Kar­lova võeti alles 1919. aastal pärast väljaehitamist linna piiridesse, sest varem oli seal olnud sakslaste meelest liiga palju eesti soost valijaid ning taristud ei vastanud linna nõuetele. Makse maksavad aga kõik sissekirjutuse järgi ning keskkonda kasutavad samuti.

Vaadakem lähemalt linnageograafide selgitusi Tartu Postimehes – neis peegeldub tunduvalt parem visioon, kui seda on vaid lihtsalt 9–14-korruseliste majade pilt praeguste muruplatside kohal.

Neid arhitekte, kes Austriast, kes lähemalt meile maju projekteeriksid on küll ja palju, kuid egas linnaarhitekt pea lähtuma nende poputamisest, vaid ikka sellest, mis on linnale kasulikum.

Samal teemal: Ülejõe pargiala taashoonestus, TPM 27.04, 03.05, 05.05, 09.05, 10.05, 17.05, 20.05.

Tagasi üles