Alar Karis: Eesti ülikoolide vahel valitseb usaldamatus

Alar Karis.

FOTO: Raigo Pajula / Postimees

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis (53) selgitab, miks Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool ühinema peavad, hindab Eesti kõrghariduse ja õppejõudude taset ning kritiseerib raiskamist Eesti kõrgharidussüsteemis.

Praegu arutatakse taas, miks peavad Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool ühinema. Küsiksin pigem, miks on seda üldse vaja arutada, miks need kaks siiamaani ikka veel ühinenud pole.

Eks mina kuulun ka selle koolkonna hulka. Arvamusi on muidugi erinevaid ja maaülikooli poolt vaadatakse valuliselt…

Ütleme otse. Maaülikooli vaatenurgast poleks tegu ühinemise, vaid allaneelamisega.

Allaneelamisega jah, selles mõttes, et kaubamärgina jääks alles Tartu Ülikool. Aga ühisosa on olemas ja need killud võiks kokku panna.

Kompetentsi saaks kokku panna, õppejõudude tööd ühendada. Või kas või alusained, mida maaülikool praegu õpetab – keeled, matemaatika, filosoofia. Milleks hoida aga seal neid õppejõude, kui sama ala teadust seal pole, küll aga on olemas Tartu Ülikoolis?

Kui palju on vastuseisu taga põllumajanduspoliitikute ja -organisatsioonide hirmu, et teatud mõttes kaob maaelu kaubamärk?

Maaleht otsis sellised inimesed üles ja hakkas maarahvast lausa hirmutama. Tavaliselt ongi nii: nende hääl, kes on vastu, on mitu korda kõlavam ja need, kes on poolt või neutraalsed, vaatavad mängu kõrvalt.

Kas ühinemise asemel võiks rääkida hoopiski koostööst?

Ma ei ütle, et koostööd kahe ülikooli vahel üldse ei toimu, aga see tempo ei rahulda mind. Ja võime rääkida koostööst lõputult. Need koostöö-jutud kerkivad alati üles siis, kui on ühinemishirmud.

Kümme aastat tagasi oli sama asi. Kõik koostööd lepiti kokku kuni selleni välja, et 2004. aastaks ühendatakse kahe ülikooli infotehnoloogilised ja muud haldusstruktuurid. Lõpuks selgus ikka, et neid ühendama ei kiirustata.

Kas ülikoole saab jõuga ühendada? Et kui kaks kooli omavahel kokkuleppele ei jõua, siis haridusministeerium või riigikogu annab käsu.

Käsku ei saa anda. Aga poliitikud saavad anda väga selgeid signaale. Sellest väljendusjulgusest on praegu puudu.

Jõudu saab rakendada teistmoodi. Näiteks mõni aasta tagasi alustasime infrastruktuuriprogrammi. Siis käisin oma jutuga peaministrini välja, et pole mõtet kahte hoonet ehitada, kui muud moodi ei saa, siis teeme nii, et kaks ülikooli on ühes hoones.

Kummalgi pool aga selget huvi ei olnud ja nüüd olemegi seisus, kus mõlemad ehitame kahe kilomeetri raadiuses õhinaga uusi hooneid. Tartu Ülikoolil uus Chemicum ja maaülikoolil uued keemialaborid jne. Eks see ole ka näide, et koostöö ei toimi.

See on raiskamine?

Jah, see on raiskamine. Raisatakse aga suhtumisega, et ah, see on Euroopa raha, kui raha tuleb, siis tuleb vastu võtta. Hea küll, ehitamiseks saadi raha struktuurfondidest, aga ka ülalpidamine on kulukas.
Selline usaldamatus ei puuduta muidugi ainult Tartus olevaid ülikoole, see usaldamatus on ka Eesti ülikoolide vahel tervikuna.

Miks usaldamatus eksisteerib?

Kõik võitlevad vähese ressursi pärast, olgu selleks siis raha või tudengid. Ja on näiteid, et vaevalt ollakse ühisel koosolekul midagi kokku leppinud, kui hakatakse uksest välja minnes jälle oma rida ajama.
Ma ei näe ka, et vabatahtlikult midagi juhtuma hakkab. Ka demograafilises augus ja tudengite arvu vähenedes loodavad kõik, et keegi teine kukub varem ära…

Nagu kurnamislahing?

Jah, kurname ja suretame ennast välja. See on tõsine oht.

Kuidas hindate Tartu Ülikooli õppejõudude taset? Kui lüüa gruppidesse, kes on maailmatasemel, kes on head, kes on keskmised, kes ainult selle pärast ametis, et kedagi teist võtta pole?

Siin tuleb appi statistika. Meil on terve hulk valdkondi, kus oleme maailma ülemise ühe protsendi seas...

Mis valdkonnad need on?

Sotsiaalteadused ja ökoloogia näiteks. Psühholoogia. Geeniteadlased on samuti nende seas. See näitab, et meil on alad, kus oleme väga tugevad, aga samas ka seda, et on alad, kus me pole nii tugevad.

Tervikuna Eesti kõrghariduse tasemel midagi viga ei ole. Küll võib öelda, et tase on ebaühtlane. On väga häid, on keskmisi ja on ka neid, kes pole head.

Professoritegi valimise ajal on mõnikord need küsimused õhus: kas valida see, kes ala enam-vähem teab, või jätta üldse valimata ja jätta valdkond tühjaks…

Maailmas koostatakse erinevaid edetabeleid ülikoolide pingeridadega. Mitmendal kohal Tartu Ülikool praegu on?

Selles tabelis, mida vanasti nimetati Times Supplement Ranking, oleme viie protsendi maailma parimate ülikoolide seas. See tähendab 500–600 vahel.

Mida teha, et Tartu Ülikool jõuaks esimese saja hulka?

See pole võimalik.

Aga Helsingi Ülikool ju on seal?

Jah, Helsingi on seal saja piiri peal, aga nende teadusmahukus on palju suurem kui meil.

Teisi Eesti ülikoole tabelis pole, aga kui teoretiseerida, siis kui kaugel nad võiksid olla?

Seda on väga raske hinnata. Kui arvestada, et üks peamisi kriteeriume on teadusmahukus, ja vaadata, et Tartu Ülikooli teadus on umbes 50–60 protsenti Eesti teadusest, Tallinna Tehnikaülikool on kusagil 25, Eesti Maaülikool kümne ja Tallinna Ülikool viie protsendi ringis, siis selle järgi tõlgendades võiks tehnikaülikool olla kusagil 2000.–3000. kohal, ja sealt arvutage teiste kohta ise edasi…

Ütlesite, et esimese saja hulka jõuda on võimatu. Mille taha see jääb?

See jääb teadusmahu taha. Teiseks, koht sõltub väga palju inimestest ja head inimesed liiguvad suuresti esimese 200 ülikooli seas. Väga harva liigutakse ülemise otsa ülikoolidest allapoole.

Kas Tartu Ülikooli on tulnud teadlasi sealt ülemisest otsast?

On ikka. Oleme ära kasutanud seda, et Soomes on professorite vanusetsensus 67 aastat, ja saanud endale ühe väga hea psühholoogi, kes on maailma tipp (Risto Kalervo Näätänen – toim). Nüüd ongi nii, et meie näitame teda ja tema tulemusi enda omana ning Helsingi Ülikool oma emeriitprofessorina.

Teise näitena võib tuua Marlon Dumas’, väga hea välismaalt tulnud IT-valdkonna professori. Sellistest inimestest sõltub just Eesti-suguses väikeriigis väga palju. Kui parimad ära lähevad, siis valdkond kukub kokku, sest number kaks on juba väga kaugel.

Nii et kui näiteks Tartus psühholoogiast Jüri Allik ära läheb, siis on kogu valdkond ohus?

Psühholoogia pole ehk hea näide, sest seal on tekkinud ikka terve põlvkond, kuid on küll valdkondi, mida hoiab üleval üks inimene.

Mis valdkonnad need on?

Ma ei taha seda öelda. See tekitab halbu emotsioone, aga neid valdkondi polegi sugugi vähe. Nii et kõik on habras.

Kui esimese saja maailma ülikooli jõuda pole võimalik, siis mis on realistlik eesmärk?

On riike, kus on arvulisi eesmärke seatud, aga Eestis on see ohtlik. Kui paneme kogu ressursi teadusele, siis mis saab õpetamisest?

Näiteks paljudel tippteadlastel puudub huvi õpetada. Neil on huvi ainult doktorante juhendada, sest kellegagi on vaja ju koostööd teha.

Millega tuleb arvestada, kui Tartu Ülikool tahab Eestisse tuua tippteadlast?

Raha on teatud piirini oluline. Aga tähtsad on ka muud asjad – näiteks mis saab minu abikaasast, kas temale on tööd? Mul on lapsed, kas on ingliskeelne lasteaed ja kool? Või selline nüanss: kui tulen siia, kas saan jääda kauemaks, kui hästi töötan?

Meil hiljuti võitis üks professor konkursi, aga ta ei tulnud, sest üks Soome ülikool pakkus talle kohe tähtajatut töölepingut. Meie seadus lubab tähtajatut töölepingut aga siis, kui oled ülikoolis 11 aastat töötanud.

Mida arvate sellest tasuta kõrgharidusest, mis lõpuks ka [Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu 2011. aasta] koalitsioonileppesse sai? Ma näen, et muigate…

Ei, ma ei muiga, sellepärast et ma ei tea, mis asi see on. Ega minister pole seda täpselt välja öelnud.

Ega te pole ainus, kes aru ei saa. Enamik ei mõista, mida see loosung tähendab…

Kui vaatate sõnastust, siis selgub, et kõik ikka ei saa tasuta. Ja et tasuta on eestikeelne kõrgharidus, aga kui mul tuleb üks maailma parim õppejõud siia Tartu Ülikooli, kas seda haridust siis kinni ei maksta?

Mina ise pooldan ikkagi stipendiumite süsteemi, millega riik saaks suunata inimesi õppima alasid, mida riik tahab, et õpitaks.

Tagasi üles