Praost Ants Tooming seletab Kristuse ülestõusmist ja munade värvimist

Praost Ants Tooming.

FOTO: Margus Ansu

Tänane kristlik tervitus kõlab: «Jeesus Kristus on üles tõusnud!» 

 «Jah, ta on tõesti üles tõusnud,» on ilus vastus sellele tervitusele.

Ja muidugi on õige soovida ka lihtsalt häid pühi ning kinkida mõnele armsale inimesele üks värvitud muna. 

Mis selles munas nii erilist on, mis tähendus?

«See on ülestõunud Kristuse sümbol,» vastab Tartu praost ja Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming ning selgitab.

Kui munast lihtsalt mõelda, siis see on ilus asi. Kui see katki läheb, siis on see üks plöga. Kui muna hakkab mädanema, on lugu päris paha, aga kui muna õigesti kasutada, saab sellest maitsva toidu.

«Kui sa seda aga õige soojusega hellitad, tõuseb uus elu, sünnib tibu,» räägib Ants Tooming. «Niisiis, see muna on nagu elav hing. See, mis temast saab ning sellest, kuidas sa teda hoiad, sõltub, kas ta läheb üles või läheb surma poole.»

Jeesus Kristus laskis end risti lüüa ja tõusis kolme päeva pärast üles – uskmatule tundub see absurdne!

Piiblis on otseselt ja sõna-sõnalt kirjeldatud neid eelugusid, ja sündmust ennast, ja mis siis edasi juhtus. Väga pikk aeg on mööda läinud. Aga kui meil oleks siin keegi väärikas eeskuju, kes ütleks, et mina olen sellist asja näinud ja kogenud, siis me võtaksime seda palju tõsisemalt. Aga kuna sellest on tõesti palju aega möödas …

Aga seal on kõik kirjas, see on lihtne lugeda, see on otsene tunnitus ja seletus. Kuigi jah, seda ei võeta enam niiviisi.

Õpetaja Ants Tooming Suure Reede ristikäigul Tartus.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Aga iseenesest. Kristuse ristisurm räägib inimese igavikulisest olemisest ja meenutab inimestele seda, et tuleb ka ise valmis olla igal hetkel selleks minekuks.

Kuhu me läheme, siin ju täpset vastust ei ole. Aga esivanemate veendumus on meil ju kalmistute väravassegi kirjutatud: «Tulge tagasi, inimeselapsed!»

Kuhu tagasi?

Sinna, kus meile eluõigus anti.

Kui me usutunnituses ütleme, et ma usun igavest elu, siis see «igavene» ei tähenda kuhugi ühes suunas liikumist, vaid see on algusest peale olnud, see igavene elu.

Niisiis on tegemist eelkõige hingehoidmisega, hinge ettevalmistamisega.

Mida Kristuse ristisurm siis õpetab?

Ristisurma tähendus on ka valvsusele manitsev. Et ükskõik, mis me siin elus teeme, tuleb meeles pidada, et see võib alati kuidagi riivata kellegi teise elu või kellelegi teisele kannatusi põhjustada.

Sellist süütut või  puhast või veatut inimest ei olegi ju olemas, ja see üleüldise süü enese peale võtmine... Ma arvan, et see Kristuse elu on õpetlik eeskuju meile kõigile, et tema järgi me peaksime kõigepealt end läbi katsuma ja enda ümber vaatama.

Aga Jeesus Kristus oleks nagu meie kõikide patud juba lunastanud, või mida see tähendab?

Mis see patt on. See meie selline kas ihalemine või saamahimu või reetlikkus või petlikkus. Ega me seda enda kohta ju sõnasõnalt võta ega endast niimoodi arva, et ma olen nüüd pettur või äraandja. Aga sellised elemendid on igas ühes meis olemas ja need avalduvad vahel ootamatult isegi meie tahtele. Kui me midagi teeme, siis me vahest ei pane tähelegi, et me kellegi haprusest üles sõidame.

Oma arust tahab iga inimene head. Aga tunnistama peame, et igas ühes meis on suur annus seda, mida me peaksime häbenema. Eriti jumala ees.

Aga kui Kristus on meie patud ära lunastanud, siis oleme juba kõik andeks saanud. Kõik need 2000 aastat pärast Kristust,  ja järgmised 2000 veel?

Ei ole nüüd nii, et nüüd võin kõike teha, et patud on ette ja taha andeks antud.

Aga meie ülesanne on oma patud endas üles leida ja neid jumalale tunnistada.

See peaks olema selline vaba tahe alluda jumalikule korrapärale. See vaba tahe on meisse  alati jäetud. Me võime seda ka eirata ja teist sammu astuda, aga jumal kutsub meid ikkagi pidevalt sellisele enesekatsumisele ja järgi mõtlemisele.

 Ega see ristikiriku igapühapäevane rütm, osaduslik puhastumine, ega see niisama ole.

Sageli toimivad inimesed nii, et elame ja elame ja kui tulevad suured pühad, siis käime korra kirikus ja mõtiskleme. Ja inimesed ütlevad, et mis ma sinna kirikusse lähen, mul on oma jumal, ja küll ma palvetan siis kui see vajalik on.

Loomulikult sul peabki olema oma suhe jumalaga. Kristus ka ütleb, et kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja sulge uks ja palu Isa poole, kes teab varjatutki, ja teab juba enne seda, kui sa paluma asud, mis sulle tarvis läheb.

Aga kui me oleme ise hädas, siis me vajame tuge, ja siis on hea, kui need teised inimesed on olemas, kes meist aru saavad ja ka meie ees palvetavad. Samas, kui me ise ei ole hädas, siis on me kohus pakkuda tuge neile, kes selles hapras olukorras on. 

See ongi selles ühises koguduses olemise mõte, et me saame tuge ja toetame teisi. Nagu jumalateenistuski on. Et kes keda teenib, kas inimene jumalat või jumal inimest?! See on alati kahepoolne suhe, pidev saamine ja andmine suhe.

Kogu see meie elu peaks nii olema, aga see ei ole niiviisi paraku!

Ja täna värvime mune, ja siis on veel need jänkud!

Pühademuna just pühade hommikul.

FOTO: Aime Jõgi

Sel teemal võib lõputult rääkida. See munadevärvimine on väga vana traditsioon. See ülestõusmise sümbol tehti nii ilusaks kui vähegi sai. Muna oli vähim kingitus, mida sai teha.

Ma mäletan oma noorpõlvest, mil lihavõtteid või ülestõusmisi ju laialt ei peetud, aga mune ikka värviti. Ja mäletan nõuka-ajast, mil teenisin vene kroonus Siberis. Terve linn langes  ülestõusmispühade puhul üksteisele kaela, suudeldi ja kallistati.

Ega seda  kristlikku hinge inimestest ikka välja juuri.

Aga eks asjad segunevad. Ja jänes on meie maalgi armas loomake, kes on pandud kingituse toojaks. Kui vaadata tsaariaegseid postkaarte, siis seal on need jänesed ja munad kõik ilusasti peal ning see tärkav kevad, mida siis sümboliseerivad pajuurvad, mis on palmipühade aseaine, millega lehvitada ja Kristust tervitada.

Tagasi üles