Jüri Kuke mälestuskonverentsil jutustas Ago Pärtelpoeg doktor Heino Noore loo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistatakse igal aastal märtsi lõpus.

Jüri Kukele pühendatud konverentsil kõneleb Ago Pärtelpoeg doktor Heino Noorest.

FOTO: Margus Ansu

Tartu ülikooli muuseumis täna aset leidnud Langenud Vabadusvõitleja Päeva konverentsi üks ettekandjaid, Ago Pärtelpoeg jutustas kuulajaile loo arstiteadlasest ja Eesti toksikoloogia rajajast Heino Noorest, kelle elusaatust nõukogude võim valusalt mõjutas ning keda mitmeid kordi represseeriti.

Heino Noor lahkus siit ilmast 96-aastasena tänavu 5. veebruaril.

Ago Pärtelpoeg on kokku pannud tema elulooteose, mis kannab pealkirja «Elamise pikad varjud». Tema lähem tutvus Heino Noorega algas ühel kevadisel päeval üheksa aastat tagasi, mil nad sattusid Heino Noorega mõlemad Tartu Pauluse kiriku piiblitundi «Reis usumaale».

«Võiks öelda, et me lihtsalt sattusime istuma ühte lauda ja nii see tutvus tekkis. Aga ma usun, et see polnud juhus, küllap nii oli määratud» alustas Ago Pärtelpoeg meenutusega.

Kogu Heino Noore elu kui oli üks jumalike imede rida, ütles elulooraamatu autor Ago Pärtelpoeg.

Ago Pärtelpojal oli tollal parasjagu käsil elulooraamatu kirjutamine oma vanaonust, ülikooli anatoomiaõppejõust Valter Pärtelpojast, keda ka Heino Noor tundis, ja kes Ago Pärtelpojale vaimustunult mälestusi jagas. Ja kui see raamat valmis sai, palus Heino Noor, et järgmisena võtaks Ago Pärtelpoeg ette raamatu tema keerulisest eluteest.

Heino Noor oma 85. sünnipäeval.

FOTO: TÜK arhiiv

«Võtsin Heino pakkumise rõõmuga vastu ja meil küpses ilus plaan see paari aasta jooksul ehk tema 90. sünnipäevaks välja anda. Suurem osa käsikirjast saigi poole aastaga valmis, aga siis hakkas Heino haigus meie ettevõetud tööd segama. Need lugematud kiirabiväljakutsed ja kümned haiglas veedetud nädalad!» rääkis Pärtelpoeg.

Heino Noor tuli aga eluohtlikest seisundeist välja, ja selliseid imesid sündis kümneid. Pärtelpoja ettekannet kuulates sai selgeks, et tegelikult oli kogu Heino Noore elu kui oli üks jumalike imede rida.

Pääseda küüditamisest, kuid saada ikkagi saadetuks kaheksaks aastaks Siberisse sunnitöölaagrisse ning siis sealt maapealsest põrgust eluga pääseda!  

Olla sovetivõimu silmis rahvavaenlane, keda ei lubata naasta oma kodulinna Haapsallu, kuid pärast neljandat katset pääseda siiski ülikooli ja see eeskujulike hinnetega lõpetada!

Tõusta karjääriredelil koguni Maarjamõisa haigla peaarsti asetäitjaks, kuid siis poliitilistel põhjustel see koht kaotada. Ning ikkagi minna ajalukku kui Eesti kliinilise toksikoloogia suurkuju.

Ago Pärtelpoeg osutas ka Heino Noore isiklikule suurele südamevalule.

«Elada suure osa oma pikast elust kujuteldamatu hingevaluga, mida põhjustas ta kalli ema mõrvamine oma ainsa poja 20. sünnipäeval, ja elada üle mitu infarkti ja muid tervisehädasid ning pidada vastu täpselt selle päevani, mil tema elulooraamatu käsikiri valmis sai,» kirjeldas Ago Pärtelpoeg. «Soovisin väga, et Heino saanuks tunda rõõmu oma elulooraamatu käeshoidmisest ja oleksime seda koos uuesti läbi lugenud või lehitsenud. Aga Taevaisa soovis teisiti.»

Praegu on Heino Noore elulooraamat «Elamise pikad varjud» veel küljenduses ning see näeb ilmavalgust umbes kolme nädala pärast.

Konverents leidis aset Tartu ülikooli muuseumi valges saalis. Kõneleb Jüri Estam.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Täna terve pika päeva kestnud ajalookonverentsile olid kutsutud esinema Tartu Ülikooli praegused õppejõud ja lähiajaloo uurijad, samuti Jüri Kuke erialakaaslased ja üliõpilased.

Ettekandjate seas olid Mart Niklus, Jüri Estam, Andres Raid, Jüri Adams, Olev Liivik, Toomas Varrak, Ilmar Vananurm, Priit Silla, Aldo Kals, Jaan Hatto, Aare Pällin, Aigi Rahi-Tamm, Jukka Rislakki, Ants Erm, Kalju Mätlik, Osvald Sasko.

Kõnepuldis Mart Niklus.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Õppejõu ja teadlase ning vastupanuliikumise märtri Jüri Kuke (1940 – 1981) mälestust ja okupatsioonivastast võitlust austav üritus leidis Tartu ülikoolis aset kahekümne teist korda.

Esimene niisugune konverents peeti Tartu Ülikooli aulas 27. märtsil 1997, ja selle avas rektor professor Peeter Tulviste.

Tagasi üles