JOP! Šelgešeenešupp ja ylicool muuseum

Signe Kivi Foto: Kristjan Teedema

Mulle meeldib, kui keele ja sõnadega mängitakse. Nii et kui ühel päeval astusin sisse ühte oma lemmiklõunakohvikutest ja tahvlil ilutses  «šelgešeenešupp 3 Eurot», tegi südame soojaks, ja mis muud saingi siis tellida kui selle päevasupi. Pealegi olin seal ise mitu korda nurisenud, et kõik pakuvad ainult püreesuppe – mis on muidugi väga maitsvad ja tervislikud –, kuid selge puljongiga klassikalist suppi juba Tartust ei leia ... 

Olen mitmeid kordi imestanud paljude kummaliste nimede üle, mida tänavapildis ja siin-seal siltidel kohtab. Võimalik, et soov näha rahvusülikoolilinna keelepuhta kantsina on lihtsameelne, aga nii mõnigi kord tekib küsimus: oot-oot, mis nimi see nüüd on? Sõnadega on ju nii, et nende tähendus muutub ajas ja eri põlvkonnad võivad ühte ja sama nimetust hoopis erinevalt tõlkida. Et kui kena kohviku nimi algab sõnaga, mis minu nooruses oli räige roppus (küll mitte eesti keeles), siis ei pea ju tingimata keelepolitseinikku mängima, aga paneb kulme kergitama. Ja uurima, et miks nii. 

Heade mõtete linn võiks siiski olla ka kauni eesti keele pealinn, seda enam, et keeleõpet ja kaasavaid keeletegusid on Tartus küllaga. Unesco kirjanduslinn ja linnakirjaniku linn ning kirjandus- ja luulefestivalide linn ning kirjandusviktoriinide ja kirjanikke kujutavate skulptuuride linn, kus bussiakendel lisaks karmidele siltidele, mida kõike ei tohi teha, on silmale peaaegu märkamatud kleepsud luuletustega. Ainuüksi see viimane idee on Tartu Vaimu väärne ja hullult tartulik.

Jah, sõnade ja nimedega ongi keeruline. Kes ei oleks kogenud, et mõne lühikese teksti kirjutamisel võid seda mitu korda üle lugeda, aga ikka juhtub mingi lapsik viga sisse. Piinlik!

Suhtlemist lihtsustada soovivad nutirakendused püüavad aga meie eest teksti ära arvata ja nii satuvad lühikestesse sõnumitesse väljendid, mis küll algavad samade kirjatähtedega, aga kui lõpuks saadetu üle loed … jälle piinlik.

Nimepanek on tõesti teadus omaette. Olgu siis oma lapsele või raamatule või kohvikule või disainibüroole. Kas Eesti või rahvusvaheline? Lihtne või eriline? Irooniliselt sovjeediaegne ja cool?

Heal lapsel mitu nime ja igal ajal omad soosikud. Nii on minu põlvkonnakaaslaste lapsed enamjaolt Juhanid, Joosepid, Liisad ja Johannad. Oma kooliajast tean mitmeid Tiiusid, Maarikaid ja Tiinasid – Tõnudest, Toomastest ja Peetritest rääkimata. Aga mitte ei tea, et keegi tuttavatest paneks nüüd oma lapsele nimeks Ülo või Õie või Lembit, ehkki sellenimelisi leidub vanemate tädide-onude hulgas pea igas suguvõsas.

Jah, nimega seoses tuleb mul päris tihti kunstimuuseumi eakamatele külastajatele selgitada, miks me kasutame «sellist koledat ja grammatiliselt rasket nime nagu Tartmus»? Et küllap ma peaksin selle direktorina kohe ära muutma.

Need on olnud harivad vestlused, sest ega ma ise uue nimekuju saamisloost varem väga palju ei teadnud ja külastajate arvamistest on alati midagi kõrva taha panna. Tunnistan, et minu keeletajule oli siiski palju raskem aru saada soomlaste ülipopulaarse muuseumi Kiasma (mis on üllatuslikult meditsiinilise taustaga) nimest.

Selgitan siis, et Tart on Tartu ja mus on muuseum ja Tartmusi on nagu musi Tartu muuseumist. Viimane on eriti armas, sest suudlemine ja musitamine on vägagi Tartu ja tudengitega seotud. Mujal maailmas, eriti külmemal ajal, olen muuseumides ikka paarikesi emblemas tabanud ning mõelnud, et küllap jääb selle tegevuse juures neile ka midagi ekspositsioonist meelde. Ja et tore, kui noored muuseumisse tulevad.

Nii et nimesid on mõnikord raske omaks võtta, aga ehk annab aeg arutust. Ja oluline on ikka sisu. Seepärast kutsume Tartu kunstimuuseumi – Tartmusi näitusi vaatama. Loodan, et mõni neist on üllatavalt ylicool, aga eksponeerime ka traditsioonilisemat ja lihtsalt ilusat, meeliülendavat kunsti.