Eili Arula: luban, et ei unusta enam kunagi

Eili Arula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eili Arula
Eili Arula Foto: Margus Ansu

Võtsin pühapäeval nõuks vaadata värsket kodumaist linateost «Seltsimees laps». Mõte kinno minna tuli siis, kui nägin, et film linastub vaid kaks päeva pärast esilinastust ka minu kodukandis väikeses Palamuse rahvamajas. 

Et kodunt Palamusele sõiduks kulub mul vaid pool tundi ning seansipilet on Tartu kinode piletist soodsam, sündis see filmivaatamise otsus täiesti pragmaatilistel põhjustel: aja ja raha kokkuhoid.

Juba eos mõtlesin, et pean ilmselt oma mugavuse tõttu pildi- ja helikvaliteedi arvelt ka veidi lõivu maksma. Kindlasti pole rahvamaja saal parim koht filmi vaatamiseks, sest väikese rahvamaja kinoseadmed pole võrreldavad õigete kinosaalide tehnikaga ning ka istumine polsterdatud plasttoolidel pole kindlasti sama mugav kui kinosaali suures pehmes toolis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles