Katrin Talihärm: raha ei kasva puu otsas, vaid teadlikke valikuid tehes

Foto: Erakogu

Oskus oma rahaasju korraldada ning vara kasvatada ei tule kahjuks kaasa emapiimaga, vaid üha õppides ning läbimõeldud valikuid tehes. Paraku ringleb säästmise ja raha paigutamise kohta hulgaliselt müüte, mis külvavad kõhklusi ja küsimusi.

Raha kasvatamise esimene ja vältimatu samm on säästmine. See on ka garantii aegadeks, mil mõned ootamatud väljaminekud nõuavad raha või kaovad ära pidevad sissetulekud. Olgu näiteks vajadus soetada uus pesumasin või kaob töö või lisateenistus. Rusikareegel on, et kõrvale võiks olla pandud vähemalt kolme-nelja kuu kulude katmiseks vajalik summa.

Säästmist tuleks alustada oma püsikulude ja -tulude ülevaatamisest ja viia need vähemalt tasakaalu. Palju olen kuulnud ütlust, et pole vahet, kas säästan või mitte, kontol haigutab lõpuks ikka ümmargune null. Pikalt planeerides, oma kulusid realistlikult kalkuleerides ja teadlikult otsuseid langetades võib olla kokkuhoitud summa kuu lõpuks siiski märkimisväärne. 

Säästmisel on alati suurim probleem enesedistsipliin, mida aitab hoida pangas püsikorralduse tegemine näiteks aasta peale ja nõnda, et raha oleks «ebamugav» välja võtta. 

Pere rahakotti hallates ja juhtides on head abivahendid mitmesugused virtuaalsed rakendused – digirahakotid, pankade kalkulaatorid, pere eelarve koostamise äpid –, mis võimaldavad üles märkida kulutused ja saada hea ülevaate, kui palju ja kuhu raha kulub. Need aitavad ka kalkuleerida laenude ja liisingute maksumust.

Sõltumata raha hulgast tuleb säästa regulaarselt ehk püüda iga kuu kindel summa kõrvale panna. Väikeste summadega harjudes saab edaspidi summat kasvõi iga kuu suurendada. Isegi kui alustada paarikümnest eurost, koguneb aasta lõpuks kena tagavara. Kui raha tagavara korjamine on harjumuspärane, siis on õige aeg mõelda säästude kasvatamise ehk investeerimise peale.

Nii nagu säästmine, on ka investeerimine raha pikaajaline kogumine, mille pealt saab aga teenida lisatulu. Viise selleks on mitu: paigutad säästud aktsiatesse, investeerimisfondidesse, kinnisvarasse või kasvõi laste haridusse. 

Kui ongi plaanis raha paigutada aktsiatesse, mis on muutunud üha käepärasemaks ja heaks alternatiiviks kinnisvarale, siis pole esimese sammuna mõistlik hakata väärtpaberikontot avama. 

Esmalt tuleb mõelda, mis on investeerimise eesmärk, mil määral ollakse valmis riskima ja kui kaua kavatsetakse seda teha. Langetada tuleb ka otsus, kas juhtida oma investeeringuid ise või lasta seda teha professionaalidel.

Nende valikute langetamiseks tuleb jällegi hankida lisateadmisi alates sellest, millised riskid ühe või teise investeeringuga kaasnevad, kuni selleni, kust ja mille kohta oleks veel vaja hankida lisainfot. Sealhulgas ka ettevõtete kohta, mille aktsiatesse raha paigutada soovitakse.

Algajal investoril on tähtis teada, et alustama ei pea kõigi säästudega, vaid alguses väikeste summadega. Isegi väikeste summade regulaarne paigutamine võib pikemas vaates kasvatada jõudsalt tulu toova investeerimisportfelli. Samuti hajutab see riske.

Näiteks, alustades 30-aastaselt ja investeerides 6-protsendilise tootlusega iga kuu 83 eurot, oleks investeeritud summa 60. eluaastaks kasvanud ligi 84 000 euroni. Lihtsalt 30 aastat igal kuul 83 eurot säästes, oleks see summa aga umbes 30 000 eurot.

Kahtlemata ei ole võimalik ettevalmistuseta kasvatada kiirelt jõukust ning näiteks tuletisinstrumentidega edukalt spekuleerida. Alustama peaks investeerimisest teadmistesse raha paigutamise ja kasulike infoallikate kohta. 

Selle soodustamiseks korraldatakse märtsis rahatarkuse kuu raames tasuta seminare üle Eesti. Nendel annavad väärt nõu panganduseksperdid ja omal nahal investeerimist proovinud ettevõtlikud inimesed. Vaata lähemalt www.pangaliit.ee/et/rahaseminar.