Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/25/7725051t1h9996.jpg)
Tänapäeval kipub meie keelde uksest ja aknast inglise keelest sõnu ja väljendeid, paljud neist riivavad kõrva ja silma, paljud üldse mitte. Venepärasuste vastu oldi aga paarkümmend aastat tagasi nõnda kurjad, et üks ülemnõukogu liige, tänapäevalgi tuntud ja lugupeetud endine tipp-poliitik tegi 1990. aastal ettepaneku karistada eestlastest saadikuid, kes kasutavad russitsisme sõnavaras, lausestuses või grammatikas. Karistusi olnuks kolm: viimane tõsine hoiatus, sõnavõtu- ja kõneõiguse äravõtmine üheks päevaks ning sõnavõtu- ja kõneõiguse äravõtmine kogu istungjärguks. Iga saadiku keeletaset oleks hakanud hindama komisjon.
Russitsisme ei pruugi kuigi kergesti ära tunda, me oleme niivõrd harjunud nendega. Propusk, davai, pakaa, nahaalne – nendel on venepärasus silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Meie igapäevases keelekasutuses on aga rohkesti niisuguseid sõnu, väljendeid, vormilisi veidrusi ja toortõlkeid, mille venekeelset päritolu ei tunneta naljalt enam keegi ja mis lipsavad väga kergesti meie kõigi, ka riigikogu deputaatide (vene k депутат) kõnesse ja kirja.