Tartus mälestatakse märtsiküüditamise ohverid

Tartus mälestati märtsiküüditamise ohvreid. Foto: Sille Annuk / Postimees

Täna lõunal mälestati Tartus Rukkilille mälestusmärgi juures inimesi, kes 1949. aasta 25. märtsil Eestist Siberisse küüditati. Kohal oli umbes poolsada inimest, kes avaldas austust, kes vaatas tagasi valusatele mälestustele.

Nõukogude Liidu eesmärk oli hirmutada metsavendlusega tegelevaid eestlasi ning kulakuid, kes olid teistest jõukamad. 25. märtsi varahommikust kuni 27. märtsini toimunud massiküüditamise käigus saadeti Siberisse ligi 21 tuhat inimest. Neist pea 50 protsenti olid naised ja 30 protsenti lapsed. Siberis hukkus 3000 inimest. Palju oli inimesi, kes end küüditamise ajal peitsid, sest järelesaatmisi ei teostatud. Sama tegi ka tol ajal kuue aastane olnud Toivo.

Kuna Toivo isa oli teeninud Saksa sõjaväes, olid ka tema vanavanemad, kelle juures poiss parasjagu elas, küüditavate nimekirjas. «Nad olid tol ajal juba üle kuuekümnesed,» meenutas ta. Toivo lisas, et vanaisa surigi Siberis, ta ei elanud isegi aastat pärast seda. Ent vanaema jäi elu ja tuli 1955-ndal aastal tagasi Eestisse.

«Mäletan, et öösel hakkas koer haukuma,» alustas Toivo. «Järgmisel hetkel olid mehed juba toas,» jätkas ta. «Räägitakse, et anti aega asjade pakkimiseks, kuid päris nii ikka ei olnud, see käis ikka kiirustades,» ütles Toivo. Ta rääkis, et  koera haukumist kuuldes sai aru, et asi on kahtlane ning lipsas välja.

Toivo elas mõnda aega naabripoisi juures. Et 1941. aasta küüditamine oli veel eredalt meeles oskas Toivo ema ette ennustada, et midagi sarnast juhtuma hakkab, mistõttu vältis ta kodus ööbimist. «Ta oli sugulaste ja tuttavate juures, vahel magas kuurides,» märkis ta. Kui küüditamine oli lõppenud tuli Toivo ema talle külla järgi, pärast mida koliti Tartusse. «Tartus läksin ma kooli ja nüüd olen siin,» märkis ta.

Toivo rääkis, et pikalt oli küla peal jutte, et midagi kahtlast hakkab toimuma. «Kohal olid ka vagunid, mida muidu raudteel polnud,» rääkis ta. Mõned teadjamad rääkisid oma tuttavatele ja hoiatasid neid küüditamise eest.

Küüditatutele oli austust avaldama tulnud ka Vanglateenistuse ametnik Aleksei Broznev. Mälestusürituse läbiviija mittetulundusühing Tartu Memento pani inimeste südamele, et ei mälestata vaid küüditamise ohvreid vaid ka neid, kes hukkusid 1944. aastal Tartu pommitamises.

Mälestusüritusele oli tulnud ka Rein Jaani, kes on viimastel aastatel üritusest osa võtnud. «Ma olen juba nii vana, et tuleb käia, ka minu sugulasi ju küüditati,» ütles ta.