Logopeed aitab patsiendil sõnu leida nagu detektiiv

Logopeed Anne Uriko Foto: Sille Annuk

Silvi-Silja Koemetsa ja tema poja Maano Koemetsa haiguse lugu on mitmes mõttes erakordne, aga ka ilus, arvab Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna logopeed Anne Uriko.

Anne Uriko meelest on kõige tähtsam asi, mis Silvi-Silja Koemetsa paranemisele kaasa aitab, toetav keskkond ehk kõik need inimesed, kes tema lähedal viibivad.

«On väga oluline, et teda kõnelemisel aidataks ja toetataks, kui ta midagi valesti ütleb. Mitte ei tõrjutaks, et ah, me ei saa sinust niikuinii aru, ole parem vait ja ära sega,» ütleb Uriko.

Insuldist toibuv Silvi-Silja Koemets käib logopeed Anne Uriko juures igal kolmapäeval ja viibib tema kabinetis tund aega. Seal ei lobiseta niisama, vaid võetakse läbi kindlad raviharjutused ja jagatakse koduseid ülesandeid, kõige aluseks teaduspõhine metoodika.

Jutt sassis kui lõngakera

Uriko selgitab, et insuldi tagajärjel kõnekahjustuse saanud patsient asendab vajalikke sõnu konteksti üldsegi mitte sobivate sõnadega, ka võib tal olla keeruline öeldust aru saada. Seda nimetatakse afaasiaks ehk kõnehalvatuseks.

«Afaasiku puhul ei ole probleem selles, et inimene ei suudaks mõnd häälduslikult keerulist sõna nagu «korrektsioon» välja öelda, vaid selles, et ta ei suuda mõnikord öelda ka lühikesi ja lihtsaid sõnu nagu «sai» või «ema», sest ei leia neid ajust üles,» räägib Anne Uriko.

«Meie siin saame keskenduda sellele, mis on inimesel juba lapsepõlvest saadik olemas,» selgitab Uriko. «Hakkame näiteks numbreid lugema, nädalapäevi ja kuid mee­nutama, sest need on sõnad, mis on ammu ajju kinnistunud. Me lähtume ka lähedaste inimeste piltidest ja nimedest. Ainult allesjäänu abil ja sellega seotult on meil võimalik suulist kõnet pikkamööda taastada.»

Uriko ütleb, et Silvi-Silja Koemetsa puhul on huvitav see, et tal on kirjalik eneseväljendamine paremini säilinud kui suuline ja ta on endale sisse seadnud mitu paksu kaustikut, kuhu talle meeldib väljakirjutusi teha. Samuti see, et ta on väga emotsionaalne ja teeb kõik, et end arusaadavaks muuta.

Uriko toob näite ajast, kui Silvi-Silja Koemets rääkis veel üsna halvasti.

«Tal oli see vihik kaasas ja siis ta näitas mulle sealt sõna Reks,» jutustab logopeed. «Osutas selle peale, aga ütles ühe täiesti vale sõna. Ja siis ütles: «Jumal küll, sa tead ju!»»

Logopeed peab olema nagu Sherlock Holmes, et mõistatada variante, mis ühe või teise sõna taga tegelikult olla võib.

Lugu, mida Silvi-Silja Koemets tahtis tookord logopeedile rääkida, on järgmine: ta viis oma koera Reksi õuest ära tuppa, sest oli külm talv, ja nüüd keeldub koer õue tagasi minemast, kuigi väljas on juba soe.

«Ta püüdis seda lugu mulle käte ja jalgadega selgeks teha,» meenutab Uriko.

«Oi, kuidas ma pakkusin neid variante, kuni lõpuks sain selgeks, et Reks ei taha enam õue tagasi minna.»

Anne Uriko tunnistab, et algul ta kartis väga, et Silvi-Silja Koemets ei hakka rääkima ega millestki õigesti aru saama, sest haigus oli teda väga rängalt laastanud.

Ergas vaim ja tahe

«Aga õnneks ma eksisin sügavalt,» ütleb ta. «Selle edasimineku taga on olnud pere toetus ning Silvi-Silja Koemetsa enda ergas vaim ja tahe. Sest kui inimesel endal puudub motivatsioon, siis ei juhtu temaga midagi head, olgu tal või seitse kõneterapeuti.»

TÜ Kliinikumi taastusravi­osakonna vanemarst Aet Lukmann lisab, et teda on Silvi-Silja Koemetsa puhul hämmastanud see, kuidas poja haigus muutis ema igas mõttes energilisemaks ja terasemaks.

«Kui Maano Koemets haigestus, siis oli Silvi-Silja Koemetsa tervise seisund veel väga keeruline. Aga ta oskas mulle iseseisvalt helistada ja küsida, kuidas tema poja taastusravi korraldamine nüüd käib,» meenutab Lukmann. «Ma sain temast täielikult aru.»  

Lukmann märgib, et temagi on pärit Rannu kandist ja mäletab doktor Koemetsa kui oma koduvalla elupõlist arsti niisama kaua kui iseennast. «Ta on mulle küll ja küll kurku vaadanud, kui alles väike olin. Ja seda ütlen ma ka, et see naine ise on sündinud arstiks.»