Valsikuninga muusikaga operett Vanemuises lummab violetse valgusega

„Viini vere“ viimases vaatuses kogunevad peaosalised rahvapeole kasiino aeda Hietzingis. Foto: Juri Seredenko / Vanemuine

„Viini vere“ esietenduse publik laupäeval Vanemuise suures majas oli kaasa haaratud operetlikusse kergemeelsusesse ja pidulikkusesse juba teatrimaja uksel, mille ette olid maha laotatud värvilised vaipkatted. Värvimäng jätkus saalis. Istmeridade kohal valgustasid lage violetsete kiirtega prožektorid ja sama värv ujutas üle kõige kolme vaatuse ajal lava.

Violetset värvust seostatakse suursugususe, tarkuse ja müstika, aga ka vandenõuga. Ristiusus viitab violetne värv kahetsusele ja meeleparandusele, ent samuti ristilöömisele ehk Jeesuse kannatustele.

Nädal enne ülestõusmispühasid esietendunud operetis „Viini veri“ on mängus suursugusust ehk 19. sajandi alguse kõrgema seltskonna elu (kõver)peegeldusi, kuid teatud mõttes on selles lavateoses ka vandenõu. Nii et väga kohase ja meeldejääva värviga lavapilt sellele operetile.

Totaalne violett

Totaalne violett jäi isegi rohkem meelde kui ometigi palju esitatud Johann Strauss noorema muusika. Sellele on sissejuhatuseks lisatud Johann Strauss vanema „Radetzky marss“. Hea lisandus õiges kohas, sest „Viini vere“ tegevuse keskmes on 1815. aastal Viinis peetud kongress, kuhu kutsuti kokku Euroopa monarhid, et taastada sõjas laastatud Euroopas vana kord ning seeläbi luua jõudude tasakaal ja säilitada rahu.

„Viini vere“ panid Victor Léon ja Leo Stein kokku Johann Straussi valssidest ja polkadest tema enda teadmisel, kuid tulemust aastal 1899 ei õnnestunud valsikuningal näha. Enne esietendust ta suri.

„Minu lavastus taaselustab selle ajastu hõngu ja ajaloolise fakti, et arvukatel seltskonnaüritustel, mis seda tähtsat poliitilist sündmust saatsid, oldi kõrvuni sisse võetud uuest tantsust – Viini valsist,“ selgitab itaallasest koreograaf-lavastaja ja valguskunstnik Giorgio Madia lavastuse kavalehel. „Tegelikult kumabki Viini opereti kohal selle revolutsioonilise seltskonnatantsu aupaiste.“

Madia sõnul eiras see seltskonnatants vanu moraalinorme. ««Viini veres» haarab valss kõik sensuaalsesse keerisesse: formaalsed reeglid lämmatatakse ülevoolava lõbususega, mis muudab tantsijad ülemeelikuks ja pööraseks,» lisab ta.

Kerge muusika ja koomika

Kerge muusika lausa kutsub nalja tegema. Ja see tuleb Vanemuise lauljatel kenasti välja.

Publiku haaras kaasa ja põhjustas esimese vaheaplausi krahv Balduin Zedlau kammerteener Josef, keda esietendusel laulis ja mängis Rasmus Kull. Koomikaga, muusikast rääkimata, said hästi hakkama tegelikult kõik peaosalised, nii et soolod, duetid, triod jne lõppesid aplausiga igati põhjendatult.

Lummavalt jääb meelde lavastuse viimases vaatuses rahvapidu kasiino aias Hietzingis. Ja mitte banaalsete armuseikluste ja totrate sekelduste tõttu, vaid selle pärast, et violetses valguses õilmitses laval visteeria ehk hiina sinivihm.

«Viini vere» on eesti keelde tõlkinud Neeme Kuningas, muusikajuht ja dirigent on Paul Mägi, kes juhatas ka esietendust, dirigendid Taavi Kull ja Endel Nõgene ning kunstnik Maarja Meeru.

Laupäeval olid esietendusel peaosades Tamar Nugis, Maria Listra, Jaan Willem Sibul, Karmen Puis, Rasmus Kull, Märt Jakobson, Pirjo Jonas ja Andres Mähar. Lavastuses teevad kaasa Vanemuise ooperikoor, balletitrupp ja sümfooniaorkester.